Siki: Minu Elu Hetkede raamat

Veetsin terve nädalavahetuse Matsalus!
Reedel kiirustasime kohe peale tööd hea fotosõbra Kelliga. Ja kilkasime vaimustusest, kuidas tohutud laglede, hanede ja kurgede parved põldudel ja nende kohal tegutsesid!

Kuna mul õnnestus oma telefon reedel kusagile põldudele ära kaotada, siis tuli varahommikul uuesti Matsalu tee jalge alla võtta. Ja see täitis mu rõõmsa erututsega :)

Iga asi on ikka millekski hea - telefoni leidsin ilusti üles (olin eelmisel õhtul seda EMT abiga positsioneerinud ja teadsin täpselt, kus on see põld, kus ma kitsesid hiilides olin selle taskust poetanud)

Taas siiajõudnud, ei suutnud aga Matsalust kohe ära sõita. Koguni enne päikseloojangut ei suutnud.... Kaido ja lapsed tegid endale linnas olemise mõnusaks ja nii ma jäingi terveks päevaks LKA loodusesse.
Uskumatult lihtne ja hea oli üksi olla! Ometigi olin ma ju nii kartnud üksi liikuda... Aga kuidagi, Kellile, mõeldes, tuli iga kord julgust juurde. Ja nii ma tegingi omapäi Matsalu"site inspection`i"  -  käisin läbi tuttavaks luhtasid ja mitmeid vaatetorne.

 
  






Ja siis pühapäeval... loodus, värviline sügis, kogunevad lindudeparved ja kitsed-põdrad luhtadel... no nii kutsusid, et võtsin lapsed ja sõitsime uuesti Matsallu.
Terve tee rääkisime lugusid ja kohale jõudes võtsid meid vastu laglede keeristormid, nagu lapsed seda sõnastasid ja kokku kümmekond kitse.
Lapsed olid nii vaimustuses ja lubasid edaspidi alati minuga kaasa tulla :)


  
 
Jah, sügisene Eestimaa loodus on imeline!

On teisipäeva hommik. Päike paistab, taevas on sini-sinine...

Kass teeb terassiakna ees imelikke hääli, endal saba volksub hoogsalt mõlemale poole. Ennäe, terve terassiäär tihaseid täis!
Niipea, kui ust paotan, lipsab kass terassile. Lähen talle järgi, et ta tuppa kupatada - hirmutab veel linnud ära.... Sel hetkel märkan katuseserval istuvat sinilindu. Istub ja vaatab mind rahulikult, ega tee plaanigi ära lennata. Olin kui lummatud! Vaatasime teineteisele otsa ja uskuge või mitte, aga see täitis mu nii erilise tundega!
Imeline nädalavahetus ja nüüd sinilind minu katuseserval!
:)

 
Fotod: Mati Kose (ee.. need pildid pole minu katuselt:)

Sõidan tööle. Päike paistab, taevas on sini-sinine...

Kollased-punased vahtralehed kiiguvad mõnusas karges hommikutuule iilis. Mõnus on! 

Sõidan liftiga oma korrusele. Seinal kumava televiisoriekraanil helendab suur kiri: "financial crisis!!".  Naeratan mõrkjalt. Jõuan oma laua juurde. Töökaaslane lausub kiirustades: "Hea et sa jõudsid. Meil on paanika!" USAs oli abipakike tagasi lükatud, turud olid vabalanguses.

Need 2 klienti, kes mind otsinud olid, küll kuidagi paanikas ei olnud, kui neile tagasi helistasin:) Otsustasin võtta RAHULIKULT. Hingasin sisse, lasin hommikupäiksel enda peale paista ja otsustasin: "Ma ei lase hajuda nädalavahetuse ja hommiku lummusel, et sukelduda taas paanilisse ja närvilisse finantsmaailma. Kõike võib teha rahuga. Ja ma usun, et tulemus on isegi parem."

Ja nii oligi. Ma jäin räsimata selle päeva närvilisusest. Mind ümbritses nagu mingi kaitsekiht, võluvägi.
:)

Olime 19-21.09 nädalavahetuseks kutsutud Kõrvemaa südamesse rabav.ee metsatallu. Meelise juurde, osalema korraldataval loodusrännakul.

Ma ei osanud sellest nädalavahetusest õieti midagi oodata.
Tahtsin vaid loodusesse. Tahtsin vaid rabav.ee tallu, Meelise ja Cerly juurde. Tahtsin Loodusesse. Metsa. Kakerdaja rabasse. Ja lapsed olid peale viimaseid käike nende juurde (kanuumatkal, jaanilaupäeval, mina korraldasin seal ka PWMi suvepäevi) juba mitmeid kordi küsinud: "Millal me ometi jälle Meelise juurde läheme?!"
Neil oma igatsus... Sylvial hobuse, Raymondil koera järgi :)

Sel hetkel ma veel ei teadnud, mis sellel nädalavahetusel plaanis mulle anda oli!
Täna tean, et see oli sündmus. Millegi sündimine... Mis minu elu ka edaspidi kindlasti mõjutama saab.

Piret Jeedase poolt korraldatava Loodusrännaku eesmärgiks oli astuda elu kiirest voolust välja. Vähemalt selleks nädalavahetuseks. Võtta rahulikult. Kulgeda. Minna loodusesse. Olla looduses. Vaadata enda sisse. Märgata enda kõrval teisi. Kuulata teiste lugu. Osata olla hetkes. Tajuda enda ühtsust kõige elavaga. Ja nii see tõesti oligi.

Peale Meelise ja Pireti olid kõik ülejäänud meile võhivõõrad.
Reedel üksteisega vaikselt tuttavaks saades tekkis kuidagi hea tunne, et meis on palju sarnast ja palju, mis endale uus ja põnev.
Laupäeva hommikul matka jaoks enda ja laste asju komplekteerides avastasin, et suutsin juba mingite asjade peale ärrituda. Siis aga asusime metsateele. Ja järjest enam samme selja taha jättes tundsin, kuidas kogu pinge ja töönädala stress hajus nagu udu hommikul päikese tõustes.
Õhk oli soe. Mets elas. Iga sammuga tundsin kergust ja rahu.
 
  

Matka keskel tegime mitmeid peatusi. Istusime, lasime mõnusal sügispäikesel end soojendada.
Mõtlesime omi mõtteid. Kuulasime teiste mõtteid.

Meiega oli kaasas jutuvestja Piret Päär, kes rääkis meile lugusid.

Muide, indiaanlastel olevat komme, et kui nende lapsed teevad pahandust,
siis neid ei karistata vaid räägitakse neile üks lugu.
Huvitavad lood jäävad hästi meelde. Lisaks mõjutavad oma kujundite kaudu alateadvust, kinnistades väärtusi. Läbi selliste lugude õpitakse maailma tajuda ja mõistma.

Ka meie rääkisime ja kuulsime sel päeval palju lugusid.
Ehk mul õnnestub neid ükspäev teiega jagada. Sedakorda panen vaid märksõnad, enda jaoks. Aga ehk ühel heal päeval kirjutan juurde!

 
Sipelga ja valguse lugu.

Meie loodusrännakukaaslased:


Meelis                                        Aster                                         Janno

Kaido                                         Kadre                                        Siiri aka Sirz

Eve                                            Merle                                        Eha Taanieliga

Kersti                                        Aire                                           Sylvia

Piret                                          Taaniel                                     Piret Jeedas

Piret Päär                                    Jaan                                         Selena      


Lugu Triinust ja Indrekust :)

Igaüks jagas oma lugu

Lood olid vahvad kuulata ja panid mõtlema. Aga see lummus, mille uued, Pireti poolt jutustatud lood lõid õhtul, kamina ääres, oli erinev päevasest. Kuulates seda naeratades, vaikselt ja ometi nii haaravalt kõnelevat jutuvestjat, tundsin kuidas üks värav teise järel avanes mu ees.
Haldjanaised, malbed, head ja alandlikud... Klaasist draakon, tema klaasist muuseumi, Anthea, Geeniuse ja kaotatud 5 minuti lugu... Sõpra otsiv poiss, kes sai sõbraks Surmaga. Ja kes leidis endale naise, kes oli nõus temaga oma Elu jagama.... Linn, kus inimesed arvestasid eluiga vaid nende hetkede järgi elus, mil nad olid tõeliselt elanud -  olnud rõõmsad, õnnelikud, armastanud...

Kuidas need lood meid mõjutavad? Kas meie elu on teistsugune, kui me kuuleme neid lugusid? Või kui ei kuule...? Usun, et on sedasi, nagu Piret ise ütles: "kuuldud lood tulevad ellu tagasi just siis, kui neid vaja on".

Peale iga lugu täitis ruumi vaikus. Vaikus, mis helises. Helises klaasist draakoni küünteklõbina, haldjanaiste pehmete sammude, Elu Hetkede raamatulehtede krabina järgi... Vaikus, mis oleks tõesti nagu maailma vaikust juurde loonud, nagu Piret ise ütles.
Ja muinaslugude maailmast tõid meid tagasi Meelise kitarrilt tulevad muusikahelid.
See kõik oli väga võimas!

Nagu ka rännakukorraldaja Piret hiljem kirjutas, tundsin ka mina end esmaspäeva hommikul "nagu oleksin kolmandalt planeedilt". Kõik oli teistmoodi. Olin nagu nõiutud.
Olin rahulik. Mind ümbritses nagu mingi võluvägi, mis ei lasknud algava töönädala närviliselt kiirel tempol mulle mõjuda.

Sellest nädalavahetusest saab mulle nüüd minu heaolemise "ankur". Koht ja aeg, kuhu oma mõtteis tagasi minna, et jõuõlga saada. Ning kui elutempo liiga kiireks keerab, vajadusel pelgupaika otsida.
Mitmed raamatud, milles samuti häid lugusid, muinasjutte ja muistendeid, juba tulid minu juurde:)

Pilte sellest nädalavahetusest näeb siit.

Käisime neljapäeva õhtul perega Kadriorus. Seal toimus Kadriorus juubeliaasta suvekontsertide hooaja pidulik lõpetamine. Ja seda festivaliga, mille nimi oli „Valgus kõnnib Kadriorus".

Tutvustus lubati järgmist:
"Tuledesära algab Luigetiigist ning kulgeb piki Roosiaia treppi üles purskkaevu juurde.
Weizenbergi tänava ümbrust, Apollo väljakut ja Rosaariumi kaunistatakse küünalde ja tõrvikuvihkudega. Maagilises valguses hakkavad särama Kaarna ja Mere alleed ning Luigetiigi-Kontsertväljaku telg.
Küünlaid paigaldatakse alumise aia ajaloolistele teedele ja iga pooltunni tagant hakkab valgust purskama vana purskkaev. Peeter I maja juurde joonistavad küünlad ja tõrvikutuled tulevase ürdiaia piirjooned, Katariina trepi juurde tekib tulede kaskaad kunagise Suure kaskaadi kohale.
Pargis süüdatakse 7000 küünalt ja üle 500 tõrviku."

"Uskumatu, kui vähe ma ikka Kadrioru pargist tean", mõtlesin, kui nautisime perega rahvarohket melu kesk tuledesära ja küünlahõngulist septembrikuu õhtupimedust.

Sel nädalavahetusel oli meil JCI Estonia aastakonverents - noortekoja aasta üks olulisemaid üritusi, kus valitakse uue aasta juhatus, koolitutakse ja pidutsetakse.

Mul oli hea meel, et olin sinna kaasa kutsunud kaks inimest, kellele sooviksin jagada seda head, mida ise olen sellest organisatsioonist saanud. See on palju häid sõpru, vahvaid inimesi, erinevaid kogemusi ja teadmisi.

Reedesel päeval olid erinevad koolitused, õigemini seminarid. Esinejateks Daniel Waidzunas IKEAst, Jaan Järv Baltikast, Andri Avila Olympicust, Indrek Neivelt kui Hansapanga eksjuht, Kadri Tali - Põhjamaade Sümfooniaorkestrist.
Kõik nad rääkisid oma kogemusest. Seda peamiselt aastakonverentsi juhtkirjast "GoGlobal" lähtudes - millised on nende kogemused oma ettevõtmisi rahvusvahelisele tasemele viies. Samas kumasid kõigi ettekannetest läbi juhtimise põhitõed.

Nopitud terad IKEA mehe esitlusest:
* Loo endale kutsuv tulevik!
* kui oled midagi otsustanud ette võtta, julge see teoks teha!
* töötaja, kes vigu ei tee, magab. Hirm teha vigu tapab äri!
* Püüd teha asju teisiti. Lihtsalt.
* Pühendumine ja vastutus!
* Anna inimestele aega saavutustest rõõmu tunda, ära kiirusta kohe selleni, mida saab veel paremini teha.

Nopitud terad Indrek Neivelti esitusest:
* RÄÄGI inimestega. Ära ainult kommunikeeri.
* Vaata peeglisse - mida Su kliendid Sult ootavad? Mida Su töötajad Sult ootavad?
* Mis on Sinu teenuses nii erilist?
* Iseseisvus, põnevus, uued väljakutsed ja õppimiskogemused on parimad motivaatorid!

Esimese õhtu pidu oli meil Ice-party, teisel õhtul pidulik gala. Pidutseda sai mõlemal ööl mõnusalt!

Laupäeval toimusid ka seminarid ja paralleelselt meie üldkogu. Aasta tähtsaim koosolek, kus võetakse kokku läinud aasta, tutvustatakse uusi plaane ja valitakse järgmise aasta uus juhatus ja president. Mulle on üldskogud alati meeldinud. Nii huvitav on kuulda teiste kodade tegemistest - siit on alati nii palju õppida! Hästi huvitava, keskkonnakaitse suunaga on meil uus, GO Koda. Kuulates nene tegemisi, mõtlesin ma, kui palju on ikka võimalik ise ära teha! Et iseenda elu muuta paremaks, et ümbritsevat maailma muuta natukenegi paremaks!

Üleüldse oli see nädalavahetus minu jaoks murrangulise tähtsusega. Mul enda on selle üle  väga hea meel, sest olen viimasel ajal tundnud, nagu mu elu oleks üks sihitu loksumine... Ilma kindla nägemuseta tuleviku suhtes. Nüüd sai uued sihid seatud ja mu elu on taas võtmas kindlat (arengu)suunda:)
Sai vastu võetud otsuseid, mis muudavad mu elu päris põhjalikult:) Aga sellest on veel vara rääkida.

...küsis minult eile Sylvia.
Tõsimeeli. Ja pole ka ime -  juba sügise esimestest märkidest alates ei mäleta, et oleks päikest rohkem näinud, kui korraks vaid üle pilveserva piilumas...

Kuulsin KUKU Raadios kord kedagi ütlemas, et nii nagu meie ilmad, on sageli ka meie elud hallid ja pilves. Muretsemine on eestlastel rohkem kombeks kui rõõmustamine...
Seda enam tuleb meil igalt poolt päikest otsida!
:)

Kui hea sõber Mauri nädalavahetuseks enda poole maale, Nõva kanti, kutsus, kilkasin omaette rõõmust! Küll aga reaalsusel oli mulle veel palju varuks...

Kõigepealt võttis meie 4-liikmelisel perel nii kaua hoovõtmist, et laupäeval ei jõudnudki kusagile ja pühapäevalgi oli oht et päev enne õhtusse jõuab. Raymond oli sõbra sünnipäevale kutsutud ja seetõttu jäi ta lõpuks linna, et siis sõbraga koos peopaika minna. Brr... ma jõudsin juba endast täiesti väljas minna, enne kui rahvas end mobiliseerida suutis....

See-eest oli maal lausa taevalik!
Korjasime õunu, poisid pressisid sellest värsket mahla, Sylvia aitas mahakukkunud õunu kärusse kühveldada ja hullas puude vahele riputatud hiiglasuures võrkkiiges, mina kaevasin talveks oma terassilkasvanud maasikad maasse.

Kuidagi ei suutnud loobuda ka veel seeneleminekust.
Mauri seletas ära, kust minna. Ja me siis kohe minekut - Kaido, Sylvia ja mina. Päris palju võiseeni ja kuuseriisikaid saime :) Üks hetk olid neid kõik kohad täis.. naljatasime, et see meenutab Nukitsamehe maasikakorjamise metsa... (!)

Kui ära hakkasime tulema, seadsime sammud tuttava niidu poole, kust metsa sisse läksime. Suur oli meie ehmatus, kui see osutus hoopis võhivõõraks suureks märjaks luhaks. Metsa sisse tagasi ja liikusime siis sinnapoole, kust meie arvates oleks võinud meie metsatee olla. Tuhkagi :(
Sylvia hakkas nutma ja mulgi puges hirm naha vahele.... Tõeline põlismets, mahalangenud puud ja läbikasvanud võsastik.. metssigade jälgi kõik porisemad kohad täis... Brr!

Ekslesime seal päris pikalt. Vahel jõudsime mõnede lagedamate aasade peale, lootusest, et ehk... aga ei... kõiki neid ümbritses ühesugune tihe mets.... Ma ei teagi täpselt, kui kaua me ekslesime, kokku olime mingi 3 tundi ära. Mets läks juba päris pimedaks :(( Sylvia oli mitu korda kukkunud, ta püksid olid märjad ja kummikud vett täis. Aga ta oli väga vapper väike tüdruk! Ei nutnud enam... vaid palvetas taeva poole....

Lõpuks leidsime ühe sihi ja liikusime piki seda lootuses, et ehk see ristub mõne teega. Mets muutus märjast mülkasest tihedast võsast samblaseks ja hõredamaks ja lõpuks jõudsimegi metsateele!  "Kummale poole?! " tuksus peas küsimus. Õnneks selgus tagantjärgi, et valisime õige suuna. Üks suunavalikuga ristmik veel ja siis leidsime talumaja, mille aknas põles tuli. Perenaine seletas lahkesti, kus me oleme ja soovitas naabrid järgi kutsuda. Nii me ka Mauri abil tegime. Abivalmis naabritädi tuligi järgi ja viis maja juurde, kust juba autoga koduteele saime asuda.

Hiljem kaardilt saime uurisime ja saime sotti küll, kus sassi läks. Aga võõras metsas... ei ole aimugi kuhu poole minna... Ei olnud päikest, mille järgi suunda võtta. Ega minu meelest ka sammaldunud puutüvesid.. Ekslemise piirkond on allpool kaardil näha. See hirmuäratavalt suur lahmakas seal teede vahel...
Aga tänu taevale, lõpp hea, kõik hea.
Lähen nüüd seeni tegema :P

"Bonjour!" kilkas Sylvia mulle täna telefoni, kui mulle helistas. Tal oli esimene prantsuse keele tund. Oi, kui hea meel tal  endal oli! Ja minul ka ;)

Raymondit vaimustab ka see, et saab inglise keelt õppida. See on üllatav, kui palju ta juba kahe tunniga omandanud on! Muidugi, eks tema arvutilembus ja sealt kogu see legodega seonduva info otsimine ja inglise keelsed multikad on ka keelele juba eos kaasa aidanud.

Lastega on kõik vahvasti ja kool pakub neile endiselt palju põnevust ja õppimislusti:)

Mina sain täna üliõnnelikuks puhtalt asjaolust, et kell kukkus viis ja on reede!!
Uhh! See nädal on NII  väsitav olnud!
Töö juures vean taas üht suuremat projekti ja kuna sellega soenduv tuleb teha kõik põhitöö kõrvalt siis... kujutate isegi ette...

Puhkusel alguse saanud segaduse tõttu mu hinges, oli mul ka ajaarvamine sassis ja Äripäeva Müügikäsiraamatu tähtaeg, mida teadsin alles septembri lõpus olevat, oli ühtäkki hoopis selle alguses. Nii et see neelas kogu mu allesjäänud energia. Mis seal salata, kogu see tegutsemine on tegelikult enda jaoks tõesti ikka ääretult arendav ja huvitav. Energiat ja uneaega võtab ainult :))

Sel nädalal jõudsin üle pika aja kojakoosolekule. Lastega. Nad nii harjunud käima, et ise tahtsid niiväga kaasa tulla:)
Jci-katega on hea koos olla ja vahva uute inimestega tuttavaks saada! Nii lähedane, nii omane:) Iga kord mõtlen, et kuidas ma ometi viimasel ajal selleks nii vähe olen aega leidnud!

Koosoleku koolitusosas rääkis Kaido Kikkas, TOYP kandidaat aastast 2006, teemal "Lollidelt tuleb raha ära võtta!" (internetikuritegudest ja pettustest). Pealkirja alt leiad lingi tema presentatsioonile. Väga mõtlema- ja tegutsemapanev!
Kojas on aeg nii kaugel, et selle aasta juhatus hakkab otsi kokku tõmbama. Uue juhatuse valimine on novembris. Ma ise olen ka mõlgutanud mõtteid... kas kandideerida JCI Toompea VP Individualiks....?
(S.o. koja asepresident isikliku arengu suunal, kes planeerib, korraldab ja koordineerib koja koolitustegevust - liikmete isikliku arengu ning selle tulemuslikkusega seonduvaid tegevusi ja projekte; nõustab ja toetab koja presidenti ning juhatust....) Huvitav ja kutsuv. Ma usun, et olen selleks küps:) Ja kindlasti saaksin sealt hea kogemusepagasi.
Aga... kas mul ikka jätkub aega ja energiat...? Et endale liiga ei teeks. See on ilmselt võtmeküsimus.

Lisaks jõudsime sel nädalal teha veel ühe vahva "naisteka" ehk tüdrukuteõhtu. Meil on selline tõeliselt vahva seltskond tekkinud, kellega igav ei hakka ja tõsiseks ei ole võimalik jääda :)))
Sõime super-imehead Ülle tehtud quiche`i, Ruthi kooki,  juua isetehtud mojitosid ning naerda ja naljatada nõrkemiseni.
Superlahe! :)

Kuigi ilmad on olnud vesised, on olnud soe. Ja mind tõmbab nii loodusesse!
Täna oli ilm kelmikas - vaheldumisi päikest ja vihma. Selle tulemusena oli linnas, Toompeaga taustal võimas topelt-vikerkaar!
Niipea kui töölt tulema sain, kodust läbi ja siis suund linnast välja!

Kuhu ometi minna.. mõtlesin... Matsallu ma enam ei oleks jõudnud.. päike oleks enne ära loojunud. Tegin siis tiiru Nõval.
Algul olin õnnetu, sest kusagil põldudel ei paistnud ühtki looma. Kirusin ennast, milline linnalaps ma olen... metsa üksi kuidagi ei julgenud minna....:(
Kokkuvõttes nägin üksikut sokku, üht kulli tiirutamas, 5-pealist kitsepere ja tee ääres väikest rebasepoissi. Pildile ei saanud kedagi, sest oli juba liiga pime. Ja sain teadlikuks sellest, et üksinda niimoodi uidates olen ma ikka paras jänespüks...

Eelmisel nädalavahetuse muljeid... oi,mind kiskus nii loodusesse!
Jalg oli juba enam-vähem terve, kuigi ebatasasel pinnal käimine oli veel väljakutse, aga ilm oli ilus ja tõmme tugev, nii et mõeldud- tehtud! :)

Laupäeval käisime kogu perega Matsalus.
Eelmisel aastal sel ajal sookured juba vaikselt kogunesid. Sel aastal aga täielik vaikus. Mõned väiksed haneparved olid. Ja mõned luiged.
Matsalu keskuses juhataja ütles, et sel aastal olla linnud oma toimetustega natuke hilja peale jäänud. Mina looduserütme veel nii hästi ei tunne, kuid noore kured küll veel lennuoskust korralikult omandanud ei olnud ja luigenoored nägid veel välja nagu inetud pardipojad :))

Matsalu keskus, mis asub Lihulast mõned kilomeetrid eemal, oli küll loodusehuvilisele üks huvitav koht  uudistamiseks.

Seal olid väljas kõik linnud-loomad, keda Matsalus näha võib.
Ja seal sai koguni kuulata erinevate lindude häälitsusi ja vaadata, kuhu nad talvituma lendavad. Uskumatu, et osa neist lendab lausa Aafrika lõunapoolseimasse tippu!

Vahvad paksud linnud, mis teadjamate sõnul osutusid kuldnokkadeks :)

Väikseid linde kogunes traatidel ja põldudel küll hulgaliselt.

Pühapäeval otsustasin, et lähen seekord pildistama üksinda. Eelmisel, Matsalu päeval, teised muudkui hullasid ja looda siis niimoodi linde-loomi lähemalt kohata :))
Kuigi ma ei ole kordagi varem päris üksi käinud ja ega ma selles väga tugev ka ei ole...

Sõitsin Viinistusse, kus varemgi ühes kaldasopis linde piilumas käinud. Seal oli eelmisel korral üks vahva tuttpütt pesal haudumas.

Tuttpütti ma esimese hooga ei näinud (hiljem nägin teda eemal, kahe pojaga ringi sõudmas:)
Küll aga patserdasid mõnusalt mudas esimese hooga mudatildriteks peetud, hiljem Remo abiga väikerisladeks ehk -rüdideks määratletud vahvad väiksed paksukesed pika nokaga linnud.

Püüdsin saada piisavalt lähedale, harjutasin neid enda kohalolekuga (ma ei tea, kas see üldse toimib:) ja püüda head valgust. Möödasõitvatel inimeste jaoks võis küll parasjagu vaatemäng olla:))

Passinud tunnikese või nii... plaanisin asjad juba kokku pakkida. Jahedaks läks ka. Aga juhtus nii, et jäin juhuse tahtel veel pooleteisetunniks lindude toimetamisi jälgima!
Nimelt õnnestus autovõtmed (ja fotoka ja binokli!) niimoodi autosse poetada, et auto ei saanud aru, et ma olin ukse lahti teinud. Nii et tema pani viisakalt (!) uksed lukku ja signa peale! Uuh!!!
Nii ma siis passisin seal veel, miski poolteist tundi (!) oodates Tallinnast abiväge.

Aga nii nagu ma usun, et ei ole juhuslikke asju ning et iga asi ON millekski hea...
Siis seda ma õppisin küll, et linde ei saa käia pildistamas nii, et tulen tunnikeseks, teen oma klõpsud ära ja valmis. Tuleb oluliselt kauem nende seltsis aega veeta ja nende tegemisi jälgida. Nii näeb ära nende toimetamise rütmi ja seaduspärasuse ja saab lõppkokkuvõttes palju paremaid pilte:)

Minu nädal on olnud kiire ja pingeline.
Oli lootust, et lõpuks ometi, kevadest-suvest alguse saanud mured ja ebakindlused finantside, kodu(de) ja Mehe äriga saavad lahendatud. Vahepeal ma pidin endale juba mitu korda Dale Carnegie moel meelde tuletama, et "ära muretse, hakka elama"!
Tjaah... vahepeal see juba täiesti mattis mind...

Aga nüüd on tõesti kõik kenasti sujunud! 

Nii et...
Kui olete sattunud väljapääsmatusse olukorda,
Kus keegi ei Teid ei toeta ning Te kardate,
Et ei suuda enam vastu pidada,
Siis ärge kunagi alistuge,
Sest see on just koht ja aeg,
Kus mõõn pöördub tõusuks.

~Harriet Beecher Stowe~