Siki: Minu Elu Hetkede raamat: Sunshine department

Kas tead kedagi, kes otsib Nõmmele korterit?

Mon, 30 Jun 2008 10:48:34 GMT

Sõbrad,
kas te teate kedagi, kes otsiks endale kodu? Vaiksesse ja rohelisse piirkonda? Samas, et säiliksid n.ö. kõik mugavused? Või kedagi, kes teab kedagi, kes otsib?

Mina müün enda kodu. Nõmmel, asukoht on Ilmarise tn.15. Ehk meie soovid kattuvad?

Kirjutasin sellest siin põgusalt ka varem, aga külmal ja porisel ajal ei suutnud müüa - nu ei oleks olnud näha selle elupaiga eeliseid. Seetõttu võtsin asja rahulikult. Kevad aga läks endal ootamatult kibekiireks kätte. Nüüd aga on aeg käes otsida sellele mõnusale korterile uus omanik!

Minu jaoks oli see kodu 12 aastat. Oleme seal näinud rõõmsamaid ja raskemaid aegu.
Meie hindasime seal elamise juures seda, et olime linnas, kuid Nõmmel männimetsa servas, tänu millele oli ümbrus roheline, vaikne ja rahulik. Meie maja tagant lõpeb linn ära ja algab pääsküla raba. Rabasse on ehitatud nii jalutamiseks-rattasõiduks mõeldud teed kui valgustatud spordirajad. Sügiseti võib korjata pohli ja sinikaid-mustikaid.

Nõmmel ei olegi väga palju kortermaju, mis asuksid natuke eemal suurtest magistraalidest ning kus oleks soe vesi ja keskküte ning keegi teine (korteriühistu) hoiaks maja korras. Samas on hea ühendus ühistranspordiga, lihtne liikuda ka autoga. Ka majas elavad inimesed on sõbralikud ja väga head naabrid.

Maja on 5-korruseline, 2-toaline korter (47m2) on esimesel korrusel. Toad asuvad eraldi ja on avarad. Ühte paistab sisse hommiku-, teise õhtupäike. Hästi mõnus:)

Vaated maja eest.

Täieliku renoveerimise - kuni paneelini välja- tegime 4-5 aastat tagasi. Tänasel hetkel kohati oleks ilmselt hea oma käe järgi natuke seinu värvida. Seinad on kaetud seineksiga - värvitava tapeediga, aga sinna võib panna ka tapeedi. Torustik ja elektrisüsteem sai vahetatud, põrandatel parkett. Vannitoa põranda alla ka põrandaküte seatud.

Natuke pilte ka, siis saab parema ettekujutuse:

Välisuksest sisse, ja siis toauksest ka.

Välisuksest sisse astudes on näha otse ees asuv uks, kust pääseb garderoobi. Paremale jäävad vannituba ja elutuba.

Elutuba jääb hommikupäikse suunas. Ja avatud köök. Köögimööbel jääb mõistagi sisse.

Selline nägi see välja, kui me veel sees elasime:

Vaade ka teisele poole:

Teisele poole maja, õhtupäikse suunas, jääb teine tuba. Meie kasutasime laste- ja magamistoana. Mõlemad toad on enam-vähem ühesuurused.

Vaade tagumise toa aknast:

Juhul kui keegi tahaks seda enda jaoks kaaluda, siis panen siia mõned lingid, kust näeb pilte ja täpsemat kirjeldust:

1) www.city24.ee ID: 461673
2) www.kv.ee ID: 850287
3) www.ekspresskinnisvara.ee ID: 51371

Kinnisvarabüroo paneb omalt poolt veel mingi protsendi otsa.
Meie omavahel võiksime hinnaks kokku leppida 1,1 mio krooni (s.t. 25,000krooni/m2).

Helista mulle 5102474 või kirjuta signe.israel@gmail.com või saada see info oma sõbrale-tuttavale edasi.

Lugu murede ja ebameeldivate olukordade lahtilaskmisest

Fri, 22 Feb 2008 21:26:02 GMT

Oli kord kaks munka kõndinud oma teed. Neile tuli teele tuli ette madal, kuid kiire ja kärestikuline jõgi. Mehed kahlasid vaevaga üle jõe teisele kaldale ja nägid kaldal naist, kes püüdis samuti üle jõe saada. Kuid tema jaoks oli vool liiga kiire. Vanem munk võttis naise oma selga ja viis üle vee.
Kui ta oli tagasi jõudnud, küsis noorem munk: "Kuidas sa seda teha said?"
Vanem ei vastanud talle ja nad jätkasid oma teed.
Nad kõndisid vaikides mõnda aega, kui noorem küsis uuesti: "Kuidas sa said seda naise üle vee viia?" Vanem munk ei vastanud ikka.
Läks veel mõni aeg mööda, kui noorem munk küsis uuesti vanemalt: "No kuidas ometi said selle naise oma selga võtta? Naise ihu puudutamine on ju pühaduse teotamine!"
Selle peale pöördus vanem munk noorema poole ja vastas: "Vend, mina jätsin juba tunde tagasi selle naise sinna jõekaldale. Miks sina teda veel endaga kaasas kannad?"

Tuleb tunnistada, ka mina kipun teinekord ebameeldivaid ja valusaid asju endaga mõnda aega kaasas tassima, enne kui maha panen.

Hiljuti avastasin enda joks David Hamiltoni raamatu "Mõte on see, mis loeb".

Autor räägib läbi meditsiiniliste uuringute tulemuste, KUI halvasti mõjub meie kehale muretsemine või halbade mõtete endaga kaasas kandmine.

Kes on näinud lugu Vee sõnumitest, neil on lihtne mõista kuidas see toimib - meie keharakud lausa kärbuvad seest, kui me mõtted on täis negatiivseid sõnumeid.

Mu hea sõber Katrin on õpetanud mind visualiseerima - selliseid "asju purki panema ja kõrgele riiulile asetama". Teinekord tuleb küll seda kümmekond korda enne purki toppida, kui toimib :))
Psühholoogilises mõttes loob vabastavat tunnet. Mulle seostub natuke Scarleti stiiliga („Tuulest viidud“): „Ma mõtlen sellele homme“.

Olgem rõõmsameelsemad, armastavamad, andestavamad... ja me elame kauem, tervemalt ja meil on rohkem sõpru :)

Juhtide juhendamise koolitus 31.01-01.02

Fri, 01 Feb 2008 20:14:03 GMT

Käisin neljapäeval ja reedel juhendamise koolitusel. Juhendamine - coaching on mind juba mõnda aega huvitanud. Ja koolitusele sai mindud, kuna ma hakkan oma osakonnas coachingu projekti vedama :) Tegu oli Hansapanga enda poolt korraldatava koolitusega, üks läbiviijatest oli mu enda hea sõber Piret. Avastasin, et ma polegi ise enam nii ammu koolitustel käinud! Ja tõeliselt hea oli tõsta end tavapärasest keskkonnast välja, vaadata natuke kõrvalt, kuulata teiste kogemusi...

Mis seal salata, ma olin ise juba mõnda aega, olles sügavalt pettunud oma uues juhis, mõlgutanud mõtteid Hansast ära tulla.

Nagu öeldakse: "Tööle minnakse töö pärast, ära tullakse sageli juhi pärast".
Õnneks saime arenguvestlusel omavahel pingeid maandada ja suid puhtaks rääkida.

Siin koolitusel, kuulates täiesti erinevatest ärivaldkondadest pärit inimeste lugusid, tõdesin taas, et Hansapank, nagu JCI-gi, on ääretult lai võimaluste koht. "Ole ainult meheks ja haara (võimalusest) kinni" - õpi ja arene. Ja läbi koolitusel arutatu mõistsin ka oma juhti natuke paremini.

Põhjus, miks ma tundsin, et tahan sellest koolitusest kirjutada, oli see, et ma sain nii palju häid mõtteid, äratundmisi, millest olulisemad oleks hea siia endale üles tähendada. Ja ehk saab siit keegi teinegi endale mõne hää tera :)

Inimeste juhendamine (juhtimine läbi arendamise) on väga sarnane laste kasvatamisega. Mis ongi tegelikult ka pigem juhendamine.

Kohe näide elust enesest:
Kui ma tulin koju, siis Raymond (juhendatav) teatas, olles ise pisarateni õnnetu, et tal on jube igav (puudub igasugune väljakutse/challenge) ja keegi teda ei aita.
(Tööelus muidugi inimesed ei lähe seda üldjuhul juhile isegi mitte ütlema, vaid mossitavad omaette, saagu siis juht aru, et töötajal oleks uusi väljakutseid vaja. Lapsed on märksa avatumad).
Läksin talle appi mõtlema, et mida siis teha... kui ta teatas, et pealegi ei ole ta ammu endale ühtki uut lego saanud (=mul pole ammu palka tõstetud:)) Muhelesin endamisi, sest selline tunne oli, nagu oleks Piret mulle ka koju ühe juhendamiscase`i ette valmistanud :))

Raymondiga koos tema hetkeseisu püüda mõistes ja lahendust otsima asudes tõdesin, et kipun taas kohe erinevaid lahenduskäike ette andma (tahad äkki lugeda? joonistada...?) kui sain endal sõnasabast kinni - omapoolsete lahenduskäikude pakkumine oli ju üks lõksudest, kuhu juhendaja langeda ei tohiks. Nii jääb juhendatav sõltuma meiepoolsete lahenduste väljapakkumisest ega mõtle ka edaspidi ise.

Algusel Raymond miskipärast ei uskunud, et ma ikka päriselt tahan teda aidata, torises ainult. Lõpuks kui me olime lahenduseni jõudnud ja ta mulle mõne aja pärast tuli näitama oma lego-tegelaskujudest joonistatud koomiksit, siis ta kallistas mind ja ütles: "Sa tahad mind vist tõesti aidata" :)

Ehk siis:
- ära paku ise lahendusi, lase inimesel endal need leida. Suuna küsimustega. Hoia oma lahendused kõvasti taskus luku taga. Need võivad olla paremad, aga need on sinu omad. Vaid nii saab teine tuua välja enda lahendused!

- väga sageli näeme me ainult enda poolt ettekujutatud pilti olukorrast/inimesest.

Võibolla on olukord hoopis vastupidine? Võibolla oleme me asjast täiesti valesti aru saanud?
Sellegipoolest kipume me küsima asju, mis seda pilti kinnitaksid. Ja teise poole ütlustest me võtame vaid selle, mis minu pilti sellest olukorrast kinnitaks.
Nii me ei näegi tegelikult tema pilti, sest oma pildist ei ole me nõus lahti laskma..."minu pildil on see ju nii!" (mul on vaid üks osa puzzlest. ja võibolla ei ole kõik minu tükid üldse sellest puzzlest pärit...?)

Ja veel mõned mõtted:
- Juhendamine on iseseisvumisele kaasa aitamine - esialgu läheb küll rohkem aega ja energat, kuid lõpuks on juhendatul "õng ja ta on õppinud ise kala püüdma".
- hoidu ettemääratud läbikukkumise sündroomist ja töötaja "välisgruppi" asetamisest.
- see tegevus, millest üks inimene võib olla juba tüdinud, võib olla teisele väljakutse;

Tasuta kallistused

Wed, 30 Jan 2008 12:45:04 GMT

Jagan teiega ühe inimese nukrat, kuid armsat lugu. Sellest oleks õppida paljudel meist..

"Ma elasin vahepeal Londonis, kui mu maailm pööras peapeale ning ma pidin tulema koju, Sydneysse.
Selleks ajaks, kui mu lennuk oli Sydneys maandudnud, oli kõik mis mul alles oli jäänud, vaid kotitäis riideid ja maailm täis probleeme.
Mitte kedagi mulle lennujaamas vastu tulemas ega koht,a mida saaksin kutsuda koduks.
Minust oli saanud võõras oma kodulinnas.

Seisin seal saabuvate lendude terminalis ja vaatasin, kuidas teistele ootavatele inimestele tulid vastu nende sõbrad ja pere. Käed avali ja naeratavate nägudega, nad kallistasid ja naersid koos. Ma tahtsin ka, et mul oleks keegi, kes oleks mind oodanud. Kellel oleks hea meel mind näha ja hea meel mind kallistada.

Ja siis ma võtsin tüki pappi ja markeri ning tegin sildi.
Ma otsisin kõige tihedama liiklusega jalakäijate tänava kesklinnas ja hoidsin peakohal silti, mille mõlemal pool oli kirjas: "tasuta kallistused".

Umbes esimesed 15 minutit inimesed lihtsalt jõllitasid mind ja kõndisid mööda.
Esimene inimene, kes peatus, patsutas mind õlale ja rääkis, kuidas ta koer oli just sel hommikul ära surnud. Ja kuidas täna hommikul möödus üks aasta tema tütre surmaga lõppenud autoõnnetusest. Ja kuidas see, mida ta praegu kõige rohkem vajas, kui ta ennast siin maailmas täiesti üksikuna tundis, oligi lihtsalt üks kallistus.
Ma laskusin ühele põlvele ja me kallistasime. Ja kui me lahku läksime, siis ta naeratas.

Ma adusin äkki, et kõigil on probleeme ja olen kindel, et minu omad pole võrreldavadki sellega, mis veel teistel olla võib..."

Võtkem aega märkamaks inimesi meie kõrval. Teinekord piisabki vaid kallistusest!

Otselink videole: http://www.youtube.com/watch?v=vr3x_RRJdd4