Siki: Minu Elu Hetkede raamat: Igapäevased lood

Valgus kõndis Kadriorus

Sun, 28 Sep 2008 19:32:14 GMT

Käisime neljapäeva õhtul perega Kadriorus. Seal toimus Kadriorus juubeliaasta suvekontsertide hooaja pidulik lõpetamine. Ja seda festivaliga, mille nimi oli „Valgus kõnnib Kadriorus".

Tutvustus lubati järgmist:
"Tuledesära algab Luigetiigist ning kulgeb piki Roosiaia treppi üles purskkaevu juurde.
Weizenbergi tänava ümbrust, Apollo väljakut ja Rosaariumi kaunistatakse küünalde ja tõrvikuvihkudega. Maagilises valguses hakkavad särama Kaarna ja Mere alleed ning Luigetiigi-Kontsertväljaku telg.
Küünlaid paigaldatakse alumise aia ajaloolistele teedele ja iga pooltunni tagant hakkab valgust purskama vana purskkaev. Peeter I maja juurde joonistavad küünlad ja tõrvikutuled tulevase ürdiaia piirjooned, Katariina trepi juurde tekib tulede kaskaad kunagise Suure kaskaadi kohale.
Pargis süüdatakse 7000 küünalt ja üle 500 tõrviku."

"Uskumatu, kui vähe ma ikka Kadrioru pargist tean", mõtlesin, kui nautisime perega rahvarohket melu kesk tuledesära ja küünlahõngulist septembrikuu õhtupimedust.

JCI Aastakonverents Tallinki kruiisilaeval

Thu, 25 Sep 2008 04:52:17 GMT

Sel nädalavahetusel oli meil JCI Estonia aastakonverents - noortekoja aasta üks olulisemaid üritusi, kus valitakse uue aasta juhatus, koolitutakse ja pidutsetakse.

Mul oli hea meel, et olin sinna kaasa kutsunud kaks inimest, kellele sooviksin jagada seda head, mida ise olen sellest organisatsioonist saanud. See on palju häid sõpru, vahvaid inimesi, erinevaid kogemusi ja teadmisi.

Reedesel päeval olid erinevad koolitused, õigemini seminarid. Esinejateks Daniel Waidzunas IKEAst, Jaan Järv Baltikast, Andri Avila Olympicust, Indrek Neivelt kui Hansapanga eksjuht, Kadri Tali - Põhjamaade Sümfooniaorkestrist.
Kõik nad rääkisid oma kogemusest. Seda peamiselt aastakonverentsi juhtkirjast "GoGlobal" lähtudes - millised on nende kogemused oma ettevõtmisi rahvusvahelisele tasemele viies. Samas kumasid kõigi ettekannetest läbi juhtimise põhitõed.

Nopitud terad IKEA mehe esitlusest:
* Loo endale kutsuv tulevik!
* kui oled midagi otsustanud ette võtta, julge see teoks teha!
* töötaja, kes vigu ei tee, magab. Hirm teha vigu tapab äri!
* Püüd teha asju teisiti. Lihtsalt.
* Pühendumine ja vastutus!
* Anna inimestele aega saavutustest rõõmu tunda, ära kiirusta kohe selleni, mida saab veel paremini teha.

Nopitud terad Indrek Neivelti esitusest:
* RÄÄGI inimestega. Ära ainult kommunikeeri.
* Vaata peeglisse - mida Su kliendid Sult ootavad? Mida Su töötajad Sult ootavad?
* Mis on Sinu teenuses nii erilist?
* Iseseisvus, põnevus, uued väljakutsed ja õppimiskogemused on parimad motivaatorid!

Esimese õhtu pidu oli meil Ice-party, teisel õhtul pidulik gala. Pidutseda sai mõlemal ööl mõnusalt!

Laupäeval toimusid ka seminarid ja paralleelselt meie üldkogu. Aasta tähtsaim koosolek, kus võetakse kokku läinud aasta, tutvustatakse uusi plaane ja valitakse järgmise aasta uus juhatus ja president. Mulle on üldskogud alati meeldinud. Nii huvitav on kuulda teiste kodade tegemistest - siit on alati nii palju õppida! Hästi huvitava, keskkonnakaitse suunaga on meil uus, GO Koda. Kuulates nene tegemisi, mõtlesin ma, kui palju on ikka võimalik ise ära teha! Et iseenda elu muuta paremaks, et ümbritsevat maailma muuta natukenegi paremaks!

Üleüldse oli see nädalavahetus minu jaoks murrangulise tähtsusega. Mul enda on selle üle väga hea meel, sest olen viimasel ajal tundnud, nagu mu elu oleks üks sihitu loksumine... Ilma kindla nägemuseta tuleviku suhtes. Nüüd sai uued sihid seatud ja mu elu on taas võtmas kindlat (arengu)suunda:)
Sai vastu võetud otsuseid, mis muudavad mu elu päris põhjalikult:) Aga sellest on veel vara rääkida.

Metsa eksinud...

Sun, 14 Sep 2008 21:56:10 GMT

Kui hea sõber Mauri nädalavahetuseks enda poole maale, Nõva kanti, kutsus, kilkasin omaette rõõmust! Küll aga reaalsusel oli mulle veel palju varuks...

Kõigepealt võttis meie 4-liikmelisel perel nii kaua hoovõtmist, et laupäeval ei jõudnudki kusagile ja pühapäevalgi oli oht et päev enne õhtusse jõuab. Raymond oli sõbra sünnipäevale kutsutud ja seetõttu jäi ta lõpuks linna, et siis sõbraga koos peopaika minna. Brr... ma jõudsin juba endast täiesti väljas minna, enne kui rahvas end mobiliseerida suutis....

See-eest oli maal lausa taevalik!
Korjasime õunu, poisid pressisid sellest värsket mahla, Sylvia aitas mahakukkunud õunu kärusse kühveldada ja hullas puude vahele riputatud hiiglasuures võrkkiiges, mina kaevasin talveks oma terassilkasvanud maasikad maasse.

Kuidagi ei suutnud loobuda ka veel seeneleminekust.
Mauri seletas ära, kust minna. Ja me siis kohe minekut - Kaido, Sylvia ja mina. Päris palju võiseeni ja kuuseriisikaid saime :) Üks hetk olid neid kõik kohad täis.. naljatasime, et see meenutab Nukitsamehe maasikakorjamise metsa... (!)

Kui ära hakkasime tulema, seadsime sammud tuttava niidu poole, kust metsa sisse läksime. Suur oli meie ehmatus, kui see osutus hoopis võhivõõraks suureks märjaks luhaks. Metsa sisse tagasi ja liikusime siis sinnapoole, kust meie arvates oleks võinud meie metsatee olla. Tuhkagi :(
Sylvia hakkas nutma ja mulgi puges hirm naha vahele.... Tõeline põlismets, mahalangenud puud ja läbikasvanud võsastik.. metssigade jälgi kõik porisemad kohad täis... Brr!

Ekslesime seal päris pikalt. Vahel jõudsime mõnede lagedamate aasade peale, lootusest, et ehk... aga ei... kõiki neid ümbritses ühesugune tihe mets.... Ma ei teagi täpselt, kui kaua me ekslesime, kokku olime mingi 3 tundi ära. Mets läks juba päris pimedaks :(( Sylvia oli mitu korda kukkunud, ta püksid olid märjad ja kummikud vett täis. Aga ta oli väga vapper väike tüdruk! Ei nutnud enam... vaid palvetas taeva poole....

Lõpuks leidsime ühe sihi ja liikusime piki seda lootuses, et ehk see ristub mõne teega. Mets muutus märjast mülkasest tihedast võsast samblaseks ja hõredamaks ja lõpuks jõudsimegi metsateele! "Kummale poole?! " tuksus peas küsimus. Õnneks selgus tagantjärgi, et valisime õige suuna. Üks suunavalikuga ristmik veel ja siis leidsime talumaja, mille aknas põles tuli. Perenaine seletas lahkesti, kus me oleme ja soovitas naabrid järgi kutsuda. Nii me ka Mauri abil tegime. Abivalmis naabritädi tuligi järgi ja viis maja juurde, kust juba autoga koduteele saime asuda.

Hiljem kaardilt saime uurisime ja saime sotti küll, kus sassi läks. Aga võõras metsas... ei ole aimugi kuhu poole minna... Ei olnud päikest, mille järgi suunda võtta. Ega minu meelest ka sammaldunud puutüvesid.. Ekslemise piirkond on allpool kaardil näha. See hirmuäratavalt suur lahmakas seal teede vahel...
Aga tänu taevale, lõpp hea, kõik hea.
Lähen nüüd seeni tegema :P

Ja ongi nädal läinud

Fri, 12 Sep 2008 20:06:46 GMT

"Bonjour!" kilkas Sylvia mulle täna telefoni, kui mulle helistas. Tal oli esimene prantsuse keele tund. Oi, kui hea meel tal endal oli! Ja minul ka ;)

Raymondit vaimustab ka see, et saab inglise keelt õppida. See on üllatav, kui palju ta juba kahe tunniga omandanud on! Muidugi, eks tema arvutilembus ja sealt kogu see legodega seonduva info otsimine ja inglise keelsed multikad on ka keelele juba eos kaasa aidanud.

Lastega on kõik vahvasti ja kool pakub neile endiselt palju põnevust ja õppimislusti:)

Mina sain täna üliõnnelikuks puhtalt asjaolust, et kell kukkus viis ja on reede!!
Uhh! See nädal on NII väsitav olnud!
Töö juures vean taas üht suuremat projekti ja kuna sellega soenduv tuleb teha kõik põhitöö kõrvalt siis... kujutate isegi ette...

Puhkusel alguse saanud segaduse tõttu mu hinges, oli mul ka ajaarvamine sassis ja Äripäeva Müügikäsiraamatu tähtaeg, mida teadsin alles septembri lõpus olevat, oli ühtäkki hoopis selle alguses. Nii et see neelas kogu mu allesjäänud energia. Mis seal salata, kogu see tegutsemine on tegelikult enda jaoks tõesti ikka ääretult arendav ja huvitav. Energiat ja uneaega võtab ainult :))

Sel nädalal jõudsin üle pika aja kojakoosolekule. Lastega. Nad nii harjunud käima, et ise tahtsid niiväga kaasa tulla:)
Jci-katega on hea koos olla ja vahva uute inimestega tuttavaks saada! Nii lähedane, nii omane:) Iga kord mõtlen, et kuidas ma ometi viimasel ajal selleks nii vähe olen aega leidnud!

Koosoleku koolitusosas rääkis Kaido Kikkas, TOYP kandidaat aastast 2006, teemal "Lollidelt tuleb raha ära võtta!" (internetikuritegudest ja pettustest). Pealkirja alt leiad lingi tema presentatsioonile. Väga mõtlema- ja tegutsemapanev!
Kojas on aeg nii kaugel, et selle aasta juhatus hakkab otsi kokku tõmbama. Uue juhatuse valimine on novembris. Ma ise olen ka mõlgutanud mõtteid... kas kandideerida JCI Toompea VP Individualiks....?
(S.o. koja asepresident isikliku arengu suunal, kes planeerib, korraldab ja koordineerib koja koolitustegevust - liikmete isikliku arengu ning selle tulemuslikkusega seonduvaid tegevusi ja projekte; nõustab ja toetab koja presidenti ning juhatust....) Huvitav ja kutsuv. Ma usun, et olen selleks küps:) Ja kindlasti saaksin sealt hea kogemusepagasi.
Aga... kas mul ikka jätkub aega ja energiat...? Et endale liiga ei teeks. See on ilmselt võtmeküsimus.

Lisaks jõudsime sel nädalal teha veel ühe vahva "naisteka" ehk tüdrukuteõhtu. Meil on selline tõeliselt vahva seltskond tekkinud, kellega igav ei hakka ja tõsiseks ei ole võimalik jääda :)))
Sõime super-imehead Ülle tehtud quiche`i, Ruthi kooki, juua isetehtud mojitosid ning naerda ja naljatada nõrkemiseni.
Superlahe! :)

Kuigi ilmad on olnud vesised, on olnud soe. Ja mind tõmbab nii loodusesse!
Täna oli ilm kelmikas - vaheldumisi päikest ja vihma. Selle tulemusena oli linnas, Toompeaga taustal võimas topelt-vikerkaar!
Niipea kui töölt tulema sain, kodust läbi ja siis suund linnast välja!

Kuhu ometi minna.. mõtlesin... Matsallu ma enam ei oleks jõudnud.. päike oleks enne ära loojunud. Tegin siis tiiru Nõval.
Algul olin õnnetu, sest kusagil põldudel ei paistnud ühtki looma. Kirusin ennast, milline linnalaps ma olen... metsa üksi kuidagi ei julgenud minna....:(
Kokkuvõttes nägin üksikut sokku, üht kulli tiirutamas, 5-pealist kitsepere ja tee ääres väikest rebasepoissi. Pildile ei saanud kedagi, sest oli juba liiga pime. Ja sain teadlikuks sellest, et üksinda niimoodi uidates olen ma ikka paras jänespüks...

Looduse keskel

Fri, 05 Sep 2008 21:02:04 GMT

Eelmisel nädalavahetuse muljeid... oi,mind kiskus nii loodusesse!
Jalg oli juba enam-vähem terve, kuigi ebatasasel pinnal käimine oli veel väljakutse, aga ilm oli ilus ja tõmme tugev, nii et mõeldud- tehtud! :)

Laupäeval käisime kogu perega Matsalus.
Eelmisel aastal sel ajal sookured juba vaikselt kogunesid. Sel aastal aga täielik vaikus. Mõned väiksed haneparved olid. Ja mõned luiged.
Matsalu keskuses juhataja ütles, et sel aastal olla linnud oma toimetustega natuke hilja peale jäänud. Mina looduserütme veel nii hästi ei tunne, kuid noore kured küll veel lennuoskust korralikult omandanud ei olnud ja luigenoored nägid veel välja nagu inetud pardipojad :))

Matsalu keskus, mis asub Lihulast mõned kilomeetrid eemal, oli küll loodusehuvilisele üks huvitav koht uudistamiseks.

Seal olid väljas kõik linnud-loomad, keda Matsalus näha võib.
Ja seal sai koguni kuulata erinevate lindude häälitsusi ja vaadata, kuhu nad talvituma lendavad. Uskumatu, et osa neist lendab lausa Aafrika lõunapoolseimasse tippu!

Vahvad paksud linnud, mis teadjamate sõnul osutusid kuldnokkadeks :)

Väikseid linde kogunes traatidel ja põldudel küll hulgaliselt.

Pühapäeval otsustasin, et lähen seekord pildistama üksinda. Eelmisel, Matsalu päeval, teised muudkui hullasid ja looda siis niimoodi linde-loomi lähemalt kohata :))
Kuigi ma ei ole kordagi varem päris üksi käinud ja ega ma selles väga tugev ka ei ole...

Sõitsin Viinistusse, kus varemgi ühes kaldasopis linde piilumas käinud. Seal oli eelmisel korral üks vahva tuttpütt pesal haudumas.

Tuttpütti ma esimese hooga ei näinud (hiljem nägin teda eemal, kahe pojaga ringi sõudmas:)
Küll aga patserdasid mõnusalt mudas esimese hooga mudatildriteks peetud, hiljem Remo abiga väikerisladeks ehk -rüdideks määratletud vahvad väiksed paksukesed pika nokaga linnud.

Püüdsin saada piisavalt lähedale, harjutasin neid enda kohalolekuga (ma ei tea, kas see üldse toimib:) ja püüda head valgust. Möödasõitvatel inimeste jaoks võis küll parasjagu vaatemäng olla:))

Passinud tunnikese või nii... plaanisin asjad juba kokku pakkida. Jahedaks läks ka. Aga juhtus nii, et jäin juhuse tahtel veel pooleteisetunniks lindude toimetamisi jälgima!
Nimelt õnnestus autovõtmed (ja fotoka ja binokli!) niimoodi autosse poetada, et auto ei saanud aru, et ma olin ukse lahti teinud. Nii et tema pani viisakalt (!) uksed lukku ja signa peale! Uuh!!!
Nii ma siis passisin seal veel, miski poolteist tundi (!) oodates Tallinnast abiväge.

Aga nii nagu ma usun, et ei ole juhuslikke asju ning et iga asi ON millekski hea...
Siis seda ma õppisin küll, et linde ei saa käia pildistamas nii, et tulen tunnikeseks, teen oma klõpsud ära ja valmis. Tuleb oluliselt kauem nende seltsis aega veeta ja nende tegemisi jälgida. Nii näeb ära nende toimetamise rütmi ja seaduspärasuse ja saab lõppkokkuvõttes palju paremaid pilte:)

Cashflow game

Wed, 27 Aug 2008 20:21:08 GMT

Käisime esmaspäeval kojakaaslastega Robert Kyiosaki loodud ja agarate noorte poolt Eestisse toodud Cashflow mängu mängimas.
Need kes vähegi on Robert Kyiosaki raamatuid ("Rikas isa, vaene isa", "Rahavoo kvadrant" jt ) lugenud, teavad et läbi oma raamatute, filmide ja ka läbi selle mängu püüab ta õpetada inimesi, kuidas oma sissetulekuid rohkem enda kontrolli alla saada. Kuidas mitte jääda kinni rattasse, kus elu käib palgapäevast palgapäevani.

Tema õpetuse peamised verstapostid on järgmised:
* Tea oma kulusid ja tulusid;
* Investeeri kogu vaba raha;
* Kasuta investeeringuteks finantsturu instrumente, kinnisvara ja ettevõtlust;
* Kasvata oma igakuine passiivne tulu suuremaks kui igakuine kulu;

Sama põhimõttega on üles ehitatud ka see lauamäng, kus kasutusel on mängulaud, täringud ja mängunupud. Simuleeritud olukordi lõid mängijatele loositud profiilid ja vastavad mängukaardid.
Aega mängida oli täpselt 90 minutit.
Alguses läks aega, et mängule pihta saada, aga siis läks edasi juba põnevalt. Meie hulgas oli ka neid, kes selle ajaga jõudsid juba sisemisest - oravarattast (palgapäevast-palgapäevani) välja vabasse vette. Ehk suutsid kasvatada mängus oma kuise passiivse tulu suuremaks kui igakuised kulud seda olid.

Eks siin mängis oma rolli nii julgus katsetada erinevaid võimalusi kui ka puhas õnn. Seda nii täringukeerutamisel, kaartide võtmisel kui juba esialgsel profiilivalikul.
Minu amet mängus oli näiteks mehaanik, kel peale kulusid jäi igakuiselt raha üle 500 rahaühikut (versus mõnel teisel ametil paar-kolm tuhat...) Mul küll ei õnnestunud oravarattast välja saada, kuid mängu lõpuks oli mul sellegipoolest sääste juba ca 25,000 rahaühikut :)

Igati õpetlik! Siit mängu juurest on vaja veel vaid igal mängijal ise edasi mõelda.

Näiteks järgmist:
* Kas mina tean täna täpselt oma kulude suurust ja seda, kuhu raha kulub?
* Kas mul jääb netotulust kulud maha võttes raha üle?
   * Kui jah, siis mis ma sellega teen?
   * Kui ei, siis mida ma saaksin selleks teha, et mul palgapäevaks kõik raha otsas poleks?
   * Kas kõik mu kulud on mõistlikud? Mis kulusid saan selleks vähendada? Nt. Kas mul on kõrge intressiga krediitkaarte/tarbimislaene? Kas mu ostuotsused on läbimõeldud?
* Kuhu ma oma sääste investeerin?
* Kas ma kasutan selleks erinevaid võimalusi? Nt. finantsinvesteeringute, kinnisvara ja ettevõtluse näol?
* Kas tänane turu madalseis paneb mind sellest eemale hoidma või näen ma selles pigem võimalusi?jne, jne.

Ja muidugi, nii nagu ka Cashflow mängus, on ka päris elus finantsvabaduse saamiseks vaja nii erinevate võimaluste maksimaalset ärakasutamist kui ka lihtsalt head õnne :)

Lapsed on taas kodus!

Thu, 21 Aug 2008 12:04:29 GMT

Tõime eile 20.08.2008 :)) lapsed jälle suvepuhkuselt taas koju:)
Oh kui mõnus!

Jaak Lastega, catching up ;) Raymond vihmavarjus :)

Sylvia Kaido pani rattad autokatusele

Iga pääsu oma pesas :)

Eestlane olla on uhke ja hää!

Thu, 21 Aug 2008 11:31:18 GMT

Öölaulupidu, kus üheskoos lauldes tundis iga inimene ülevat rõõmujoovastust ja ühtsust, oli valusa Gruusia ja õnneliku Gerd Kanteri sündmuste keskel eriti võimsate emotsioonidega seotud.

Nagu ka President ütles: "pärast kümmekond päeva õõvastavaid uudiseid ja pilte Gruusiast, saame me taas hästi aru, et vabadus EI OLE iseenesestmõistetav. /.../
Et püsiks inimeste vabadus, peame märkama enda kaasteelisi. “Kuidas sul läheb?” “Kas ma saan sinu heaks midagi teha?” "

"Gerd Kanter tõi meile kettaheite kulla!" juubeldas vist meist igaüks! "Meie, pisikese Eesti poeg oli kõigist kõige parem!" uhkus paisus põues.
Meil, Israelidel, ka veel oma uhkus!
Meie oma Märt sai ka Olümpiaga käe valgeks! Ja mis siis, et viimase 12 hulka ei saanud, juba võimalus olümpial võistelda on, ma usun, iga sportlase jaoks nagu "palgapäev"!

Öölaulupeost veel... Kõik need laulud... Kuidas kogu rahvas, kes oli laulukaare alla kokku tulnud, hoidis kätest kinni ja laulis täiest hingest... midagi võimsamat on raske ette kujutada :)

Fotod: Artur Sadovski; Ants Liigus (ajakirjandusest)

Mul oli hea meel, et kuigi mul ei õnnestunud "tänu" oma vigastatud jalale minna Lauluväljakule, sain nautide e-Eestit ja vaatasin kogu ülekannet läbi interneti, etv otseülekande (me pole telekainimesed)

Jah, eestlane olla on uhke ja hää!

Olen karkudel

Tue, 19 Aug 2008 08:13:41 GMT

Nonii.. nüüd siis olengi sundpuhkusel. Lootsin ikka kohe tööle minna - mul ju selline "hea" istuv töö, aga hommikul jalga maha panna küll ei õnnestunud. Üks klient naeris, et mind tuleb lihtsalt nädala algusel tööle transportida ja nädala lõpus tuleb keegi järgi :)) Hihii, aga seda teed ma ei läinud. Jäin koju, sinisele lehele.

Mees tõi kargud, nüüd siis hüplen nende abiga.
Algul oli täitsa lõbus ja omamoodi naljakaski.

Täna aga tunnen ma juba lihaseid, mille olemasolust mul aimugi polnud... Käed, selg, terve jalg... Brr! Ja polegi enam nii lihtne liikuda. Just nagu mulle eile mitu selles vallas kogenud inimest südamele koputas: "hoia ennast! nii lihtne on endale liiga teha!"

Aga teistelegi teadmiseks, kel kunagi mingil põhjusel karke vaja - neid laenutatakse! Sellises kohas nagu Invaru, Peterburi teel. 30 päeva karke 96 eeku. Igati normaalne!

Kodus on muidugi päris hää olla, kuigi jube häiriv on olla selline... disabled.
Mees naeris, et oma soovidega tuleb ikka ettevaatlik olla: kui ta päeval kodus töötas, siis ma muudkui kadetsesin. Ja ütlesin, et tahaksin ka päeval üksi kodus olla. Nüüd siis sain.. sellisel kujul! Hehee... see polnud küll päris see, mida mina mõtlesin!

Aga vana tõde - igas asjas on midagi head ja iga raskus on õppetund.

Siit on need ka juba kõik välja koorunud:
* Me pole kunagi rattamatkadel esmaabivahendeid kaasas olnud... Nüüd saab esmaabipakike alati kaasa olema (mis Murphy seaduse kohaselt peaks suuremad õnnetused meist eemale hoidma:)

* See ootamatult rohke ja mustjas veri pani mind internetist saadava info abil meelde tuletama (venoosse) vereringe talitlust. Sellega koos sattusin lugema artikleid veresoonkonna haiguste kohta. Suurem osa on neist seotud kehvade toitumisharjumustega ja istuvate/väheliikuvate eluviisidega... Brr:(
Karm meeldetuletus, kui oluline on tervislik toitumine ja sportlik eluviis!

* Saan (sundkorras) tegeleda iseendaga, mõtiskleda, lugeda, blogida, prantsuse keelt õppida, lasta enda eest hoolitseda ;)

* Olenevalt sundpuhkuse pikkusest võib juhtuda, et lapsed tulevad varem koju:)

"Tervislik" nädalavahetus...

Mon, 18 Aug 2008 11:33:55 GMT

Viimasel ajal ma tunnen liikumisest kohe eriliselt puudust. Peale puhkust tööle minnes tundus mulle järjest enam, et mu tagumik võtab juba peatselt tooli kuju... Brr! Mehe ütlus, et "pole ju hullu, kui on ilusa kujuga tool ;)" mind eriti ei lohutanud.

Ja ka see mitte, et ta ütles: "Hoopis need inimesed peaksid muretsema, kes sõidavad hommikul autoga tööle, pargivad auto maja juurde, käivad lõunal samas majas asuvad kohvikus või söövad töökohal ja sõidavad õhtul taas autoga koju, ukse ette".
Issver, see olengi ju mina...!
Ja kui õhtul on veel mõni sõpradega kokkusaamine, siis ongi päevane liikumise skoor null!

Arutasime sellist kriitilist olukorda lähemate töökaaslastega ja ostustasime, et hakkame oma liikumise aktiivsust jälgima. Ja ostsime endale sammulugejad. Valisime Silva Pedometer Plusi - et selline lihtne, kuid mitme erineva funktsiooniga (sammud, sammu sagedus, distants, timer, kalorid). (Hilisemal kandmisel selgus, et on tegelikult päris kapriisne teine - trepist käimist ega metsas, rabas pehmemal pinnasel käimist ei loe.)

Panime siis põnevusega mõõturid vööle ja... esimese tööpäeva lõpuks oli pilt ikka päris hirmuäratav! Sammude arv oli miski natuke üle 300!! Huuh! Öeldakse, et selleks, et inimene kenasti toonuses ja energilisena püsiks, on min sammude arv 10,000!

Ega`s midagi... nii saigi õhtuti peale tööd ikka kõndima mindud, et natukenegi liigutud saaks. Vahel jätsin isegi auto koju ja tegin lõunapauside ajal energiapause - kõndimistiire ümber meie kvartali :) Aga siiski ei ole olnud just sageli päevi, kus ma üle 5000 sammu kokku saaks... Ja päris nii tubliks ärkajaks, et koguni rongiga tööle läheks.. selleni pole veel jõudnud.

Samas - kõike tuleb rahulikult võtta. Sain juba sellekohase õppetunni...
Sel nädalavahetusel me käisime nii reedel kui laupäeval Mehega hästi hoogsalt kõndimas - reedel sain 15,136 ja laupäeval 10,186 sammu! "Jehhuuu!! " mõtlesin.

Ja siis eile, pühapäeval, ei suutnud ka rahulikult olla. Ilm oli ju ka ilus, päikseline ja imesoe!
Sõitsime pealelõunal rongiga Riisiperre, et sealt ratastega metsade ja soode (seal on Orkjärve LKA) vahele uudistama minna...

Juhtus aga nii, et tagasi tulles ei teinud ma enam ühtki sammu... ja oma pedomeetri võin ma vähemalt nädalaks ajaks kapi otsa unustada...

Nimelt... tagasiteel, mõned kilomeetrid Riisiperest eemal keerasime metsade-niitude vahele, lootuses et ehk leiab seal midagi põnevat uudistamiseks. Rajal jäime kuidagi koperdama ja jalgratas kukkus mulle nii õnnetult jala peale, et lõikas hüppeliigese kõrval jooksvasse soonde (veeni?) miski 2,5 cm pikkuselt ja ilmselt suhteliselt sügavalt sisse.

Ehmatas ikka päris ära, kui oled jalgratastega kilomeetrite kaugusel lähimast asustatud punktist ja jalast lahmab nii tumedat,et peaaegu nagu musta verd.. ja kaasas pole MITTE ÜHTEGI esmaabivahendit! Brr! :-S
Õppetund missugune - nagu sääsetõrje ja närimiskumm:), peavad alati olema kaasas ka esmaabitarbed!

Nagu filmidest nähtud, sidusin haava pluusiga kinni, tõmbasin pikkade varrukatega soone tugevasti kinni, et verejooks pidama jääks ja servad kokku vajutaks.
Jäi õnneks kenasti kinni ja tagasiteel rongini vedas Mees mind rattaga suurema osa enda järel.

Kodus lootsin, et pääsen sidumisega. Lahtivõttes polnud pealtnäha üldsegi enam nii hull haav. Hihii..polnud ju isegi tükki välja tulnud :P Aga ei... mõne aja pärast hakkas veri järjest läbi sideme immitsema, kuigi õnnetusest oli möödas juba neli tundi. Nii et läksime ikka traumapunkti.
Seal õmmeldi haav koguni nelja pistega kinni ja tehti igaks juhuks isegi röntgen ja teetanuse süst. Luud olid õnneks korras.

Nüüd ma siin istun... nagu koduarestis. Ja ei tee enam sammugi... vaid sõidan Raymondi ratastel arvutitooliga mööda kodu ringi... Õnneks on see ilusa kujuga tool :))

Käisin golfi greencard`i tegemas

Sun, 17 Aug 2008 12:54:47 GMT

"Ma saan aru, et äris, kus on klientidega ühised huvid on hea golfiplatsil ka koostööd arutada.. aga ma heameelega hoopis pildistaks õhtuti...." torisesin, kui eelmise nädala algul Niiväljale golfikursustele sõitsin.

Aga näedsanüüd... ilmselt on tõesti soorituse ja tase ja meeldivuse aste üheselt seotud:))
Eks ma olen ka varem golfiga seotud üritustel käinud, nii kunagi ammu Niitväljal kui viimastel aastatel Jõelähtmel. Aga õieti meeldinud mulle see pallikõksimine pole. Tõsi, ega mul eriliselt hästi välja ka ei tulnud ja seda protsessi kontrollida ma ka ei osanud...

Golf, nagu näiteks ka tennis ja sulgpall, on spordialad, kus on tehnika väga oluline. Ja meie treener Enriko Villo oli tehnika õpetamisel tõesti väga täpne. Jalad sinna kraadi, keha sinna kraadi... Ja ennäe imet - pall hakkas täitsa lendama :). Enriko pidavat olema üks Eesti parimaid treenereid. Ma saan ka aru, miks:) Pani isegi sellistel kontorirottidel, nagu meie, pallid lendama!
Muide, tema enda handicap on 0 ja palli lennutab ca 290 m kaugusele! Wow, respekt!

Mul on mitmeid sõpru, kes on esialgu golfi ära põlanud, kui "vanainimeste" hobi. Nagu ka nemad, kes golfiga mingil põhjusel lähemalt kokku puutunud, nii ka mina, teame täna, et see on küll puhas müüt. Golf on tegelikkuses uskumatult tempokas mäng. Ja eks adrenaliini saab sealt ka küllaga.
Ma ei usu, et minust nüüd küll suuremat sorti golfifänni küll saab (mis eeldab kindlasti suuremat pühendumust ja rohkelt treeningtunde väljakutel) kuid greenile lähen ilmselt vahel edaspidigi :)
Ja uus huvitav kogemus ka!

Õhtu muusikas

Thu, 14 Aug 2008 12:45:51 GMT

Käisime eile KUMU sisehoovis kontserdil "Kiri Sõbrale". Tanel Padar, Birgit Õigemeel ja tandem Jaan Tätte-Marko Matvere.
Ilmataat õnneks halastas - terve päeva otsa kallanud "pangevihm" sai läbi ja õhtul lükkas taeva päris puhtaks, vaid üksikud loojangukullas pilvetopsud kruiisisid sinises taevas.
Kontsert oli ettearvatult hea! Muusika, inimesed....Nii hea oli kohata oma inimesi aastate tagant ja sisimas, enda mälestuspilte lapates meenutada neid aegu, mil sai nendega koos õlg-õla kõrval maailma päästetud:) Soojus puges põue.
Nii hea oli lasta muusikal end kanda ja unustada kogu maailm. .. ja see, mis viimasel ajal mind kiusata on võtnud...

Puhkus või midagi taolist

Sun, 10 Aug 2008 10:36:07 GMT

Hihii... olin sel nädalavahetusel esimest korda meie uues kodus täitsa üksi!
"Lõpuks ometi!" mõtlesin. Lapsed on issi juures maal ja Mees läks oma tulevase töökoha suvepäevadele.

Oh, kus ma tegin plaane! Muig.. ehee.. ei mitte pidutseda :)) Algselt tahtsin ringi sõita ja pilte teha, aga nähes, kui vihmane nädalavahetus tuleb - hoopis koristada, laste asju koolivalmiks sättida, blogis lõpuks oma suvetegemistest pajatada (no ei saa sel suvel arvuti ligi :)), tegemata töid ja tegemisi ette võtta...
Tegelikkus oli aga see, et vaatasin hoopis sõbrantsidelt laenatud romantilisi filmikesi, õppisin prantsuse keelt ja magasin no-nii-palju!

Meil pole ju telekat, vaid video/dvd, nii et kohe täitsa lahe oli teleka ees lõõgastuda. Filmid olid ka päris asjalikud ("P.S. I Love You" & "Elu või midagi taolist").
Panid mõtlema sellele, kas ja kui palju me ikka teeme oma elus seda, mida ise väärtuslikuks peame. Ja kui palju hoiame ja väärtustame seda, mis meil on. Seda ei pruugi homme enam olla...

Mõtlesin, et kuidas me käitume, kui meil endil või meie sõpradel on elus rasked ajad? Kas me oskame ja aitame neid sellest läbi murda? Kas me laseme sel ajal endale üldse sõpru ligi või maadleme üksi oma raskustega?

Mõtlesin, et huvitav, kui ka mehed vaataksid rohkem selliseid n.ö. suhtefilme, kas nad siis ehk oskaksid ka rohkem end kõrvalt vaadata? Oma suhteid rohkem hoida ja väärtustada? Ei hüppaks nii kiiresti alt ära, kui see tänapäeval kombeks kipub olema..? Action-movie`des tuleb ju vaid võita ja vallutada... kõik muu jääb seljataha... (?)
Aga see selleks, see viimane oli vaid kõrvalehüpe mu mõtetes.

Kokkuvõtteks tahtsin lihtsalt endale meelde tuletada, et kuigi ma olen juba nii oma (Kaksikutelt päritud ja emalt geenidega antud) loomult selline "sebija tüüp", on vahel hea aeg lihtsalt maha võtta :))

Läbi lillede

Mon, 04 Aug 2008 20:45:25 GMT

Samamoodi nagu lillede eest, tuleb meil hoolitseda erinevate suhete eest meie elus. Nii nagu lilligi, me kastame ja väetame neid. Rõõmustame, kui nad kasvavad. Ja veelgi enam, kui õitsema lähevad. Mis sest, et nagu ka Sirts kirjutas("teised inimesed on su elurännakul kui kaasrändajad), elame me siiski ainult OMA elu ja nii nagu lilled, on ka paljud suhted ajas mööduvad.
Jaah.. miskipärast kipun ma ikka vahel mõtlema neile lilledele, mis minu elu jaoks ammu närtsinud.

Aga mu koduste lillede-taimedega toimetamine on mulle palju rõõme toonud:) Ei saa kuidagi seda rõõmu teiega jagamata ja siia jäädvustamata jätta!

Rõdutomatid ja -maasikad. Ee... järgmisel aastal loen sildilt, et ikka kindlalt oleks tegu RÕDUtomatitega.. siis ei kasva taimed enam minust kõrgemaks:))

Luige laadalt ostetud sibulatest on sirgunud uhked liiliad. Freesiad on kasvatatud samuti sibulatest. Toodud Amsterdamist.

Gardeenia, mis järjest kingib uusi kergelt ja magusalt lõhnavaid õisi. Toodud Itaaliast, Roomast.

Sylvia ja Raymond kinkisid mulle sünnipäevaks oma taskuraha eest ostetud potiroosi. "Sulle meeldivad sellised lilled mille eest saab hoolitseda", ütlesid nad :)). Peale ümberistutamist on lill tõeliselt uhkeks kasvanud, kinkides praegu meile juba 7 õit!

Samasugust lilleilu, nagu terassil, jagub ka toas:

Soolaleivaks kingitud tups-rohtliiliat olen paljundanud juba kolme potti ja nüüd õitsevad nad kõik rõõmuga :)

Esimene neist kahest on töökaaslase kingitud pisikesest pistikust sirgunud suure ja lopsaka võraga suureks lilleks. Teine on vennanaise kingitud vahva lille-rohelisekirju omapäraseid õisi kandev toailu. Kahjuks nimetusi ei tea kummalgi:(

Felixi kunagi Kaidole kingitud orhidee, mille õisi polnud mina veel kordagi näinud, hakkas kevade lõpus kavatama pikka teistest erinevat juurt. Selle pikemaks kasvades tuli välja, et tegu on hoopis varrega :))
Nii saab lill sel suvel täies õiteilus - tänaseks 22 õiega (!) uhkeldada :)

Lihtsad rõõmud. Neid tuleb hoida oma elus:)

Puhkuse tegemised

Mon, 21 Jul 2008 13:27:34 GMT

Puhkusenatuke juba nädalapäevad tagasi läbi. Sedakorda kippusin sel ajal arvutit vältima, sellest ka nii harvad postitused.
Ja muidu ka... olid segased ajad, nii et õieti nagu ei olnud isugi midagi kribada... Ootasin vaid, et asjad selgemaks saaksid ja pinged väiksemaks.
Õnneks nüüd juba lähevad. Kus nad pääsevad - kõik rasked ajad saavad ju kunagi otsa :)

Sellegipoolest on puhata alati mõnus:) Elurütm on hoopis teine!
Kuigi lisaks kõigele muule tegin sel aastal ühe taktikalise vea. Eelmise aasta süsteem oli parem - saata suve alguses lapsed maale ja puhata ise, n.ö. töö kõrvalt. Nautida õhtuti oma vabadust ja teha valikuid just enda soovide järgi. Siis, kui päris puhkus algas, oli lausa rõõm nendega koos ringi mütata.
Seekord olid lapsed kodus. Nu ja tänapäeva linnalapsi päeval omaette õue saada...oli lootusetu.. :-s . Ja kui mul lõpuks puhkus algas, siis läks see nii kiiresti, et ei saanud arugi, kui oli juba läbi.

Jõudsime vaid ühe ringreisi teha - venna juurde Tartumaale (seal on alati nii vahva olla ja eriliselt põnev oli taas kitsi hiilida! :), sealt Munamäele (lastele kinnitust otsima, kas see on ikka munadest tehtud:) ja Rõuge Ööbikuorgu kaema. Lõpuks ka Pärnusse, kus sai hilisõhtul Tolkuse rabas ära käidud ja mustikatest tumesiniste linnumustaplekkidega kaetud vaatetornist loojangupuna ja raba pilte tehtud :)
Oh, küll Eestimaa on imeilus!

Muul ajal tegime Ilmarises, vanas kodus remonti, et seda uuetel omanikel või rentnikel oleks lihtsam omaks võtta. Nüüd on korter nii armas oma värske ilmega:)

Värvides ja korteris toimetades tulid kogu aeg meelele minevikuaegade rõõmud... (Õnneks ainult rõõmud:) :
* kuidas ma kunagi, kui see alles üürikorter oli, sõbranna Katriiniga koos elasime ja mu sünnipäeva tähistasime... ainsateks mööbliesemeteks laud ja madrats :)),
* kuidas me Jaaguga pulmareisiks asju pakkisime, ise nii elevil ja õnnelikud:)
* kuidas Raymond neljakäpakil ringi vudis, seisma õppides diivanilauast kinni hoidis ja seal oma hambaid teritas, piki vaipa oma autosid ritta ladus ning kõikvõimalikesse kohtadesse endale magamiskohti ehitas (seda teeb ta tänapäevani :), pisikese tita Sylviaga hirmsasti mängida tahtis
* kuidas ma eelmisel korral remonti tehes lasin suure toa seina sisse augu lõigata ja siis selle ees nutta löristasin et "olen ikka hull, et selliseid asju ette võtan"
* kuidas lapsed maalt tulles, ise pruunid nagu šokolaadid, remonditud kodu uudistasid, ise suvega NII suureks kasvanud!
* kuidas kass oma poegadega ringi vudis, ise nende eest nii armsasti hoolitsedes!
* jne, jne.

Nüüd on lapsed juba nädalapäevad maal issi juures olnud, seda ilmselt koguni poole augustini.
Ja mul poeb juba igatsus põue:)

Rohenäpp

Fri, 04 Jul 2008 17:02:17 GMT

Nagu ma aprillis kirjutasin, olen uut kodu kujundades avastanud endas uue kire.
Veedan aega terassidel ja tegelen oma taimedega nii palju kui võimalik. Minu kunagine unistus - astuda hommikul õue kohvi jooma, on tänane argipäev:)
Päikesepoolselt küljel on meil suur terass, õhtupäike paistab väiksele.

Nagu väikest last, täis avastamisrõõmu, panevad mind kilkama mullast piiluvad võrsed, lillede uued õienupud, punaseks värvuvad tomatid ja maasikad! :) Kevadel, õhtuti voodisse minnes, mõtlesin murelikult - ega mu sõpru terassil öökülm ei näpista...

Eks sel aastal ole üks õppimise aasta. Nii lohutan ennast, kui midagi aia taha läheb.
Näiteks ei tulnud mul ürdikorvi jaoks mulda pistetud tilli-, peterselli- ja basiilikaseemnetest esimesel korral mitte ühtki võrset. Peaagu sama lugu juhtus saialilledega. Mõned taimed kippusid päevases päikeselõõsas õhtuks täiesti läbi kuivama ja longu vajuma. Kuidagi ootamatult pikaks kippusid kasvama tomatitaimed, mida seemnest mulda pannes arvasin naiivselt, et neist tulevad väiksed rõdutaimed :)

Üleüldse ei ole ma kindel, kui palju taimi järgmisel aastal enam seemnest panen. Oluliselt lihtsam ja tundub, et sugugi mitte väga palju kallim (?) on osta valmis taimi. Eriti kehtib see suvelillede puhul.

Olen kuulnud aiapidajaid ütlemas, et sel aastal pididki seemned kehvasti idanema. Eks see natuke lootust säilitab. Ja nuh, eks mu Hollandist toodud pakitäiest seemnetest sirgunud vaat et kasvuhoonetäis (31 tk!) osaliselt minupikkuseid kõrguvaid õieehteis tomatitaimi (pidid ju ometi rõdutomatid olema??) annab ka lisamotivatsiooni.

Uut hoogu sain ka Roomas käies. Seal on looduslikult kasvavat rohelust vaid paiguti ja pigem vähe. Linn on aga täiesti roheline. Ja seda just pottides kasvavatest lilledest ja rohelusest! Nii et ma muudkui käisin, imetlesin ja mõtlesin oma terassile.

Ostsin sealt koguni ühe suure gardeeniapoti kaasa, mis mullle järjest valgeid magusalt lõhnavaid õisi kingib:)

Ega ühegi asjaga tegeledes ei piisa vaid tahtmisest. Võib ju muidugi õppida n.ö. "learning by doing" , kuid leian, et mõistlikum on koguda infot neilt, kes juba teadjamad.
Aegajalt on aga vaja lihtsalt nõu küsida. Seepärast otsingi sõpru-tuttavaid, kellega kogemust jagada:)
Raamatutarkust ammutasin ühe rootslanna raamatust, kes väga entusiastlikult ja julgustavalt pottides lillede-taimede-köögiviljade kasvatamiseks õpetussõnu jagas.

Vot sedasi :)

Kanuumatk ja rabaretk päädisid koolitusega loomadest

Mon, 23 Jun 2008 11:04:06 GMT

Vaid nädal peale öist Kakerdajas hommikupäikses pildistamist viis mu tee jälle Meelise juurde, tema rabavasse tallu. :) Noortekoda korraldas seal oma igasuvist kanuumatka.

Sel aastal sai asjad seatud, et jõuaks nii vette kui rappa - kanuutasime pool päeva ja teisel poolel käisime rabas. Pilte näeb Flickrist.

Kanuuosa oli ... mitmetahuline. Tuletas mulle meelde, kui väga mulle meeldib kanuuga piki puid täis langenud jõge oma oskusi proovile panna - kuidas kiiresti ja sujuvalt seda ebakindlana näivat alust juhtida. Mõnus oli liikuda, käsitledes aeru jõuliselt ja samas taktikaliselt, tundes paljastele õlgadele langevat sooja suvevihma.
Teisalt tuli esmakordselt tunnistada, et meeskonnatöö kanuus eeldab täielikku meeskonnatööd, vastasel korral lendab sädemeid :)

Rabas mööda laudteed sibamine jäi minu jaoks natuke ebamääraseks. Ja niiskeks. Vihma sadas. Kanuusse matkasaapaid jalga panna ei riskinud, nüüd aga oleks märgade plätade vahetus nende vastu olnud väga omal kohal... Vihma sadas endiselt, nii et fotosessioonist ei tulnud sedakorda midagi välja. Ja ega sellisel kellaajal olnuks head valgustki.

Minu kerges pettumuses rabaosas mängis ilmselgelt teatud rolli eelmisest nädalavahetusest meeli elevil hoidnud mälestused sellestsamast rabast. Aga siit selge näide elust - rabal on sada nägu. Ja selliseid ilmastikutingimusi, nagu kogesime siis (sel niiskel päikese ja udurikkal varahommikul, mitte nagu nüüdsel pealelõunasel ajal) ei näe mitte iga kord!

Õhtul rääkis meile metsaloomadest ja nende eluviisidest Vahur Sepp, põline jääger ja metsamees Jõgevamaalt.
See oli nii-nii huvitav! Minu jaoks sellepärast, et sain enda jaoks mitmeid teadmisi, kuidas loomi-linde pildistamiseks paremini tabada. Ja nii laste kui kõigi teiste jaoks oli Vahuri muhe ja naerusuine "loomakoolitus" tõeliselt köitev ja kaasahaarav!

Teadmiste jagamise viisiks oli ta valinud viktoriini. Esitanud küsimusi loomade kohta, mille vastuseid me ei teadnud, tekitas see suure janu nende järgi.
Uurisime erinevate loomade nahku, kolpasid, sarvi, näritud puid, väljaheiteid, häälitsusi ja koguni peeniseluid.

Kas teadsid, et
* kui tahad rähni pildistada, siis tuleb kohas, kus oled teda varem märganud, leida üks sobiv puu. Võtta üks puuoks ja koputada sellele sarnaselt rähni koputamisviisile "trrrhh! trrrhh!". Ja jää ootama. Peatselt ongi tegelane kohal, endal silmis küsimus: "Kes tuleb siia minu territooriumile...?!"
(Pilt Remolt)

* Samamoodi lendab kohale kägu, kui tema piirkonnas hüüad: "Kukku! Kukku!". Temagi tuleb vaatama, kes tema territooriumile on tunginud. Siis on kuulda ka käo muid häälitsusi, mis kõlava "kukku kukku" vahele lükitakse, aga kaugele ei kosta. Need on kummalised vaiksed kõhisevad ja sisisevad hääled.
Ja muide - kukub ainult käo isaslind - nii kutsub ta oma väljavalitud territooriumile emast, kellega pulmi pidada.
Ja veel.. kas tead, miks kägu muneb teiste pesadesse? Sest ta muneb iga nädal ühe muna. Muide, kägu muneb seni, kui ta kukub - mai algusest juuli alguseni. Ja kuna ta saab hauduma hakata siis, kui munad on munetud, siis oleks esimesed munad haudumise ajaks juba mädanema läinud...

Kõige enam muneb kägu väikeste ja hoolsate lindude, nagu näiteks kiivitaja pesadesse. Vahur rääkis koguni loo, kuidas kägu ei mahtunud ühte pessa, kuna see oli tema jaoks sügaval ja liiga väikese avausega. Istunud siis pesa ette maha, munenud sinna muna ja visanud noka vahelt pessa!

* Kobrastest. Meile tundus kanuutades, et kõik kohad on kopraauke täis. Vahur aga õhtul rääkis, et jõe esimeses osas olid paari-aasta vanused urud ja ainult viimases osas olid need, kus parasjagu toimetatakse.

Kobrastel pidi olema kahte sorti urge - elamise ja varjeurud. Viimaseid võib piki jõekallast koguni paari kilomeetri pikkusel lõigul olla. Pesast läheb käik otse vette, ta toob söögi pessa ja sööb seal. Toitub põhiliselt kalda- ja veetaimedest. Põhipesa tunneb ära pesa ette veekogu põhja hunnikusse kuhjatud okstest (eriti sügiseti, mil need ka talvevarudeks).

Eelistatumad elukohad ongi aeglase vooluga metsajõed, mille kaldad on haabu, leppasid, tammesid ja teisi lehtpuid täis kasvanud. Jõekäärust alla pidid nad end mööda mudaserva libistama, selliseid liulaskmise jälgi
nägime me mitmeid.

Vahur rääkis, et kõige lihtsam kobrast märgata ongi veest, kanuuga. Kuna maad mööda müttava inimese kuuleb ta juba kaugelt ära ja istub kogu ülejäänud aja vaikselt urus.
Ja seda, et kopra hambad on punased, aga mitte valged, tean ma juba Sven Zaceki piltidelt ;-)

* Mäger pidi ehitama terveid linnakuid. Eelmisel nädalavahetusel käisime Remo ja Jarekiga mägraurgu otsimas, kuna Jarek oli üht pesakonda sibamas näinud. Tookord tulemusteta.

Vahur rääkis, et elupaiga valikul on mäkrade jaoks määravaks urgude rajamist võimaldav maapinna reljeef, asugu sobiv koht lehtmetsas, segametsas, rabasaartel või mujal. Tugevate esikäppadega varustatud mägrad võivad rajada kuni kümne meetri pikkuste käikude süsteeme, millel võib olla kuni mitukümmend ava. Sageli elab ühes mägralinnakus mitu pesakonda, kes asustavad seda põlvest põlve.

Söögiks tarvitab mäger maapinnal pesitsevate lindude mune ja poegi, püüab konni ja hiiri ent ei ütle ära ka tigudest ja putukatest. Mäkradel on väga hea kuulmine ja lõhnataju.

Mäger valiti muide 2007 aastal terioloogide poolt aastaloomaks. Siit leiab tema kohta lisalugemist.
Mul pole veel õnnestunud temaga kohtuda, kuid loodan, et millalgi õnnestub :)

* Karud. Meid huvitas muidugi kõige enam, mida teha, kui karuga metsas kokku peaks juhtuma.

Karu pidi olema ohtlik vaid siis, kui ema ja poegade vahele jääd. Ja isegi siis tegema kõigepealt hoiatusrünnaku. Karu, nagu ka teiste kiskjate puhul ei tohiks kunagi selja keerata ja ära joosta - kuna sel juhul võib ärgata tema jahi-instinkt. Ärapeitmine ei pruugi ka aidata.

Tegelikkuses tuleks teha end võimalikult suureks-suureks, tõsta koguni käed ja kott või statiiv pea kohale. Ja siis karuga rääkides vaikselt taganema. Just rääkides:) Sest see rahustab ennast ja mõjuba loomale.

Iseasi, kas keegi sellises olukorras suudab karuga rahulikult rääkida :))

(Pilt Remolt)

* Metssead pidid elama Eestis alles alates 1920ndatest aastatest.

Elupaigaks eelistavad tihedaid niiskid tihnikuid, aga elavad ka leht- ja segametsades, veekogude kallastel, sooservades jne.

Ka Meelise lähedal metsas oli näha metsanotsude segipaisatud metsaaluseid.

Huvitav oli teada saada, metssead elavad karjana ja et ringi liiguvad emasloomad ja pojad koos, kuldid üksikult. Harilikult moodustab karja juhtemane ja tema paari aasta järglased: selle aasta põrsad ja "murdeeas" sead - kesikud.
Vanad kuldid elavad eraldi ja ühinevad karjadega innaajal, novembris-detsembris. Rohkem infot leidsin siit ja pildiks panen ühe oma lemmik-metsseapildi Sven Zaceki varamust.

Ja siis on veel muidugi kitsed ja põdrad, kährikud ja rebased, mingid ja kärbid... looduses on, mida avastada!

Nädalavahetus Luige laadal

Sat, 21 Jun 2008 22:05:45 GMT

Maikuu teisel nädalavahetusel mõtlesime, et läheme ka natukeseks Luige laadale ja veetsime seal lõppkokkuvõttes suure osa nädalavahetusest.
Meie hea sõber Mauri oli seal oma boksiga väljas - nad teevad oma isaga aiamööblit. Nii sai tema mööbliboks meie peatuspaigaks ja kogunemispunktiks.

Lapsed lippasid ise omapäi ringi ja leidsid sealt päris palju oma sõpru. Mina leidsin aga mitmeid lilli oma terassi jaoks. Ja ripp-tomati ja -maasika:)
Täiesti ootamatult leidsime koguni meie magamistuppa sobiva voodi, mida olime juba mõnda aega tulutult mööblikauplustest otsinud.

Peale paaripäevast Mauri - Radise firma aiamööbli-boksis meelelahutamist tekkis isu ka endale terassile seda mööblit saada. Tänaseks on juba serveerimislaud seal oma koha leidnud, ehk tuleb peatselt muu vajalik:)

Pildid sellest vahvast nädalavahetusest leiab Flickrist.