Nägin mõnda aega tagasi unes, et hüppasin langevarjuga. Seisin helikopteri avatud uksel, tuul sasimas mu juukseid…süda kloppimas kurgus.. ja ma hüppasin. Tundmatusse. Lihtsalt lasin lahti ja lendasin. Lasin lahti oma oma hirmudest, usaldasin ja hüppasin.
Sama on sündinud mu elus.

 
See on uskumatu, kui palju… kingitusi ma olen Elult saanud! Viimase kuu aja jooksul on mu elu olnud eriline ja imeline!
Ja selleks ei pidanud ma õigupoolest midagi tegema ega kuhugi minema… Need võimalused lihtsalt avanesid minu kõrval… ja minu jaoks. Mul oli vaja need ainult üles noppida ja enda ellu tuua.
🙂

Usun, et pole olemas juhuslikke asju. Kõik see, mis on toimunud minuga ja minu ümber, pole olnud juhuslik. Kõik juhtub mingi põhjusega. Muig.., ka see, et Sina neid ridu loed 😉
 
Minus on rahu. Ja ma näen täna rohkem ja selgemalt kui kunagi varem. Olen tänulik K-le, et ta tegi selle julge, Universumi poolt palutud sammu ja läks. See lõpp küll venis ja see tõi minusse kaasa tunnete virrvarri… Algsest heast tundest sai kahtlus, tahtmine tuttavast kinni hoida, mitte lahti lasta… Nähes K-s selle otsuse elluviimise raskust ja läbi selle peegelduvat meievahelist armastusevärelust… tunglesid minus kahetsus, kahevahelolek ning kurbus. Kummaline, äärmiselt ebareaalne tunne oli. Samas.. kui silmad avanema hakkasid, sain teadlikuks oma mustrist teha “pai tagantjärele”. Sain aru, et seda pole vaja. Et just nii, kuidas asjad on kujunenud, just nii ongi hea.
Jah, ja kui ta tookord oleks olnud tagasi uksel ja öelnud, et tegelikult oli see halb nali, et ta tuleb tagasi… Karta on, et õige kiiresti oleksid tagasi tulnud kahtlused, õige pea oleksin ohanud ma taas raskelt ja kõik oleks tagasi samas kohas. Poleks mingit edasiminekut, oleksin kinnises ringis. Aga ma tahtsin siit edasi minna. Ja seda on ka talle vaja. Just nii, nagu see praegu on. Hea on see, et me hoiame teineteist ka edaspidi.

Tegelikult on see lahkuminek mind taas nagu ellu äratanud. Ma olen palju kodus toimetanud, kodu ilusamaks ja õdusamaks teinud. Saanud teha kõike nii, nagu mina õigeks pean, kellegi järgi ootamata 🙂

Minu ellu tulid mitmed sündmused, mis andsid mulle võimaluse vaadata enda sisse. Need toetasid minu tervenemise protsessi ning aitasid minus “mu puzzletükid” ümber paigutada. Õigesti paigutada.

Käisin Kristi juures algallika hingamisteraapias.
Olen hingamisharjutustega ju ka enne kokkupuutunud, kuid sedasi teraapia käigus polnud kogenud.
Inimese kehal on võime mäletada erinevaid sündmusi ning hingamisseansi kestel on võimalik nendega ühendust saada. Kunagi tehtud negatiivsed otsused ja mõtted talletuvad kehas energiatõketena ja väljenduvad erinevalt, näiteks füüsilise valu, emotsionaalse ebamugavustunde või haiguse näol.
Teadlik hingamine võimaldab vabastada nii vaimseid kui kehalisi pingeid. Sedasi, läbi hingamise, tekitame kehas energiablokkide liikumise, tuues kaasa esile sügavama, tavapärasest erineva teadlikkuse – alateadlike negatiivsete otsuste teadvustatud vabastamise ja tervendamise. Minu jaoks oli see väga eriline kogemus.

Hingamisprotsessis nägin erinevaid katkeid oma elust, lapsepõlvest… kuni jõudsin välja selleni, et nägin… tundsin end ema süles, kui ta sünnitusmajast välja astus… ja mina vastusündinuna tema rinna vastas.
Ma tundsin endas tema hirmu eesoleva ees. Hirmu, kas ta saab hakkama selle kõigega, üksi. (Nagu ma aru olen saanud, ei saanud mu isa peale eriti loota..) Mul hakkas temast nii kahju, ühtäkki ma mõistsin teda ning minus tekkis temaga hoopis teistsugune side.

Mõnda aega hiljem tekkis mul võimalus läbi teha HTI holistilise neliku neli teraapiaseanssi.

Need seansid viisid mind vaatama väga sügavale enda sisse. Ma käisin ajas tagasi….nii reaalselt kui ma ei oleks kunagi osanud arvata, et see võimalik võiks olla. Käisin iseenda juures. Käisin oma isa juures, kui see oli veel poisike…
Läksin tagasi neisse hetkedesse, kust on pärit mind siiani saatvad mustrid ja blokid:
– Kust on pärit minu üksildusetunne…
– Kust on pärit minu vajadus olla alati tugev… hirm näidata end nõrgana…
– Kust on pärit minu hirm, et ma pole piisavalt hea… et ma pole piisav…
– Kust on pärit minu suguvõsa naiste kaduma läinud usaldus meeste suhtes…

Ja ma sain oma vastused. Veelgi enam… ma sain mitmed neist olukordadest enda sees tervendatud!
Olen ääretult tänulik selle toetuse eest, mida Universum mulle loonud on!

Ja nagu sellest oleks veel vähe, lõi möödunud nädalavahetus minu jaoks erakordse kogemuse.
Kuna ma ei teadnud midagi sellest, mis mind ees ootab, lasin ma lahti, usaldasin täiesti oma Õpetajat ning avanesin jäägitult selle, mis tulemas. Juba nädal aega ette oli põnev ootus, sest umbes nii kaua oli vaja teha eeltööd.
Esiteks paastuda 🙂 Elus esimest korda paastusin sedasi, teadlikult. Ei söönud piimatooteid, muna, juustusid (oeh.. 🙂 ega liha. Peamiselt taimetoidud – aedvilja-juurviljatoidud, leib, mahlad. Kordasin Sylvia sünnipäevaks tehtud kõrvitsasuppi. Mmm, kui hea ikka selline asi olla võib! Panen selle retsepti ka millalgi üles – tasub proovimist! Nädala lõpuks tundsin, kuidas seelikud jäid vööst laiaks ja püksid kippusid istmiku ümber lotendama :)) Hihii.. kuigi see polnud ju üldse eesmärk! Täitsa kahju oli, et mul kodus kaalu ei ole, päris põnev oleks teada saada, kui palju selline “projekt” mind kergemaks tegi :))
Teiseks eeltööks oli enda taotluse selgeks saamine – mis sooviga tseremooniat tegema tuled.

Osaledes selles tseremoonias, sain osa suurest tarkusest, kõikehõlmavast armastusest.
Sain teadlikuks sellest, kui hea on:
– julgeda usaldada ennast (kust ajahetkest on üldse pärit minu ebakindlus usaldada iseennast?);
– armastada ennast ja teisi: lubades endal olla just selline nagu ma olen. Ja lubades olla teistel just sellised nagu nemad on;
– olla teadlik, olla hetkes, olla iseenda keskmes;
– liikuda oma teadvusespiraali mööda ikka edasi ja edasi, kogedes, et spiraali uus keere luuakse vaid siis, kui tekib julgus muuta oma mustrit, lasta lahti, lastes end kanda, võttes vastu uue kogemuse ning just seeläbi luues uue spiraalikeerme – luues uue kogemuse, uue tasandi…

Elu on imeline!