Siki: Minu Elu Hetkede raamat

Tantsupidu oli puhast rõõmu täis! Mustreid, tantse, emotsioone… Kuigi päike paistis ja õhk oli soe, olid mul kogu aeg kananahk ihul – lihtsalt niimoodi pugesid naha alla need etteasted!
Rahvast oli palju, piletid olid kõik välja müüdud… Väga palju oli välismaalasi, välis-eestlasi.
Tänud sellele kaitseinglile, kes mulle viimasel päeval ikkagi pileti leida võimaldas:)
Olen ise kooliajal palju tantsinud, omal ajal käisin tantsupidudel võimlemisrühmade koosseisus ja nautisin seda melu ja emotsioone, mida tantsupidu endaga kaasa.

Emotsiooni on raske sõnadesse panna… isegi piltidesse.. Seda pidi ise kuulma, nägema ja oma nahal tunnetama.

Märtsi esimestel päevadel käisin Hansa tervisenädala raames peanaha ja juuste kontrollis. Trigoloogi juures. Kogemus oli  väga huvitav! Nägin arvutiekraanil oma peanahka ja juuksekarvu 200 kordse suurendusega. Tõesti nägi välja nagu kõrrepõld. Hihii :)) Õnneks tuli välja, et mu peanahk ja juuksestruktuur on tugev ja terve.  Küll aga sain ma teada, et ma pole kunagi osanud oma pead õigesti pesta :)

Pildike veebist.

Näiteks et:

• Pead pestakse üldjuhul 2 korda (v.a. juhul, kui seda pestakse iga päev). Shampoon masseeritakse peanahale ja loputatakse. Seejärel pestakse uuesti.
• Shampooni kasutatakse ainult PEANAHA pesuks. Mina olen alati seda oma pikkadele juustele uhtunud...:P
• Palsam on mõeldud ainult juustele. See kantakse kõigepealt otstele ja seejärel ülejäänud juustele. Peanahale palsamit ei panda. Seetõttu, et palsam on üldjuhul kange ja teeb peanahale liiga.

Nii et minule tehtud peanaha uuring näitas, et nahk on kenasti korras ja terve, aga šampoon, mida ma kasutan 1) ei pese pead korralikult puhtaks 2) palsam jätab juustele silikoonijääke. See ummistab peanahale sattudes juustekasvukohti.

Trigoloogi sõnul olevat salongi juuksehooldusvahendid juustele tervislikumad kui kauplustes müüdavad. Kallimad muidugi ka ja just seetõttu, et neis kasutatavad vahendid olevat kvaliteetsemad ja seeläbi ka juustele kasulikumad. Tema soovitusel ostsin ka endale sealt sügavpuhastava juuksehooldusvahendi, shampooni ja palsami.

Ja oh õudust, kui mul uute vahenditega pestes hakkas mõne päeva pärast peast suurte pihutäite kaupa juukseid tulema! See oli ikka päris hirmus! Ma olin just nii rahul oma juuste pikkuse ja paksusega – pikkus hakkas kunagisele varasemale pikkusele - vöökohale lähenema ja juuksed olid terved, tugevad ja ilusad. :)
Kokku vist üks nädalapäevad kasutasin neid uusi vahendeid ja siis pöördusin varasemate juurde tagasi. Kirjutasin ka sinna firmasse, sest olin äärmiselt pettunud! Juuksed ei kasva ju üleöö tagasi! Seal keegi vanemspetsialist koos juhiga vaatas mu asjad üle ja nii neil ei jäänud muud üle kui nentida, et mulle olid liiga kanged vahendid kirjutatud…. (!) Maksti raha tagasi ja vabandati küll, aga mina pidin oma hõredaks jäänud juustega edasi elama…

Otsustasin juukseid tugevasti tagasi lõigata, et neile uus elu anda. Eile siis lõpuks sai see tehtud.
Poolde selga lõikamisega alustades jäid juuksed lõpuks juuksuri käe all õlgadeni. Natuke sai mu jaoks ikka liiga lühikeseks, aga ma annan endale aru, et selleks, et juuksed saaksid ühtlaselt terveks ja tugevaks kasvada, tuleb ka milleski loobuda...
Soeng ja värv iseenesest on täitsa kenad. Juuste pikkus jäi veits kripeldama, kuid see ju kasvab tagasi, eksole :)

Peale selle, et peeglist vaatab täitsa teistsugune inimene vastu, on kummaline tunne see, mis juustest loobumisega kaasneb… Nagu olekski millestki loobunud, nagu oleks midagi minus muutunud… ?

Ok, võtan seda siis kui vanast, oma aja äraelanust loobumist! Mis nüüd muud, kui ootusärevalt uude! :)

Käisin eelmisel nädalavahetusel Nebadon kirjastuse poolt korraldatud suvekoolis.  

Hästi sisukas oli. Tugevad esinejad ja huvitavad teemad. Korraldus oli küll uskumatult kehvake... ja kaks teemat, mis mind väga huvitasid - ajurveeda ja reiki - nende esinejad olid paraku mannetud…
:( Kahju.

Aga väga huvitav oli teada saada vaimse arengu etappidest läbi meie olemise tasandite (keha, meel, vaim, hing ja isiksus), esinejaks Peep Sõber. Saada ülevaate  Jungi isiksuse psühholoogiast (kuidas isiksus jaguneb, millistest osistest koosneb). Eriti huvitav on alateadvuses peituv inimese "vari" - tema negatiivsed jooned, mis enamasti meie eest varjatud on, aga mis teatud olukordades välja löövad. Oluline on sellest teadlik olla ja mõista, et oleme tervik. Esinejaks Alar Tamming.

Väga huvitavad olid spirituaalse lektooriumi filmid. Esimesel õhtul oli Louise Hay film Elu tervendavatest meditatsioonidest (You Can Heal Your Life). Lihtne (mitte nii ameerikalik, nagu The Secret) ja hea film! Seda peaksid kõik inimesed nägema!

Mis mulle sealt kumama jäi:

- KUI OLULINE ikka on positiivne mõtlemine. Mitte see, mis kihina (maskina) katab üldist negatiivsust ja pessimismi, aga tõeline. Ja kuidas läbi positiivsete affirmatsioonide selleni jõuda. Lihtsalt kinnitada endale mingit positiivset lauset, sadu kordi (nagu lihaste jaoks hantlitega jõutrenni tehes), kuni lõpuks jääd seda ka ise uskuma, kuni see juurdub ja saab osaks sinust, kuni su tegemised hakkavad juba väljendama seda... 

-  Oluline on: enese armastamine, vimma lahustamine, andestamine, teiste õnnistamine ja armastamine.

- kust me võtame, et meie peaksime (oma mõtte, sõna ja teoga) välismaailmale reageerima? Võibolla reageerib välismaailm hoopis sellele, mis meie sees toimub? Selle mõtte kohaselt muutub kogu maailm vastavalt meie soovile, taotlusele.

- Kui Sa midagi soovid, siis ära palu seda, vaid kujuta/visualiseeri/tunneta, kuidas sul see juba on ja loe hoopis tänupalve. (Sellest rääkis muide ka Luule Viilmaa). Paludes sa soovid, olles millestki ILMA. Vaid tänades lood seda, mida soovid oma ellu.

Teine film oli "What the bleep we know?", mis rääkis mitmetel erinevatel esoteerilistel teemadel (kvantfüüsikast Jumalani välja).

Väga huvitav oli prof. Ilmar Soomere, kes rääkis rahvuskarmast. Sellest, et kui isiku karma moodustavad tema mõte, sõna ja tegu, siis rahvusel võiks need võrduda vastavalt ideoloogia, massimeedia ja ajalooga. Ja läks viimastega süvitsi läbi erinevate aastasadade. Tõesti väga huvitav ja mõtlemapanev!
Lisaks rääkis ta natuke unenägudest ja ma sain temalt ühe raamatu, kus ta räägib sellest, kuidas unenäod võimaldavad meie alateadvusse piiluda ja ka ennetavad olla. Põnev!

Lisaks avastasin ma noore ja kauni maailmaparandaja Helen Anvelti, kellega koos me mediteerisime, end seeläbi tervendasime ja kelle imelistele etteastetele saime kaasa elada.

Pühapäeva õhtul Kelliga sealt tagasi tulles ei raatsinud ma sõita mööda pikka ja igavat Tallinn-Tartu maanteed. Esimese otsa Viljandist läksime Türi kaudu. Ja siis keerasime Kõrvemaa metsade vahele, käisime ühes rabajärves ujumas, ronisime Valgehobusemäele ja sõitsime mööda imeilusaid õhtupäikese kullas põlluvaheteid Tallinnas. :)

Eestimaa on lihtsalt võrratult ilus!

 

Eelviimasel pildil on esimene katse pildistada päikesekiires hullavaid kihulasi :)

Ema sünnipäeval sain ühtäkki aru, miks sünnipäevi peetakse. Ma pole ise tõesti koguni 5 aastat sünnipäeva tähistanud. Et mismõttega, iga päev on ju elus oluline, mitte ainult sünnipäev. Aga see päev on hea selleks, et tänada sõpru selle eest, et nad mu elus on!

Sedakorda, kuna meil Kaidoga on mõlemal juubel, otsustasime teha sünnipäeva koos. Ajaliselt kahe sünnipäeva keskel. Nii sai kutsutud majatäis sõpru ühel ilusal nädalavahetusel meiega tähistama. Hanneselt kunagi idee saanuna, kirjutasin rahvale järgmiselt: Seekord on selline lugu, et ega me ise peale ülivinge koha, seltskonna, programmi ja põhjuse kokku tulla ei pakugi :) Ja kingituste asemel soovime, et igaüks tooks kaasa oma panuse peo õnnestumiseks!

Eks natuke ikka muretsesin ka, et kuidas see meil õnnestub..  Aga oojaa, õnnestus! Meil oli üks tõeliselt-tõeliselt tore sünnipäev!!

Tegin kutsutud ja asjaolude sunnil ka mõnest kutsumata sõbrast fotokollaazi. Ja panin selle peo ajaks meie kokkusaamiskohas – Meelise rabavas metsamajas (www.rabav.ee ) seinale. Nüüd kaunistab see üht meie toaseina :) Armas!

Tutvumismängud (kuna ei tuntud ju üksteist) olid väga lahedad, rabamatk Kakerdaja rappa oli ilus, lõbus, huvitav ja päikeseline! Õhtuse grilli tegi eriliseks see, et kui me rabast tagasi jõudsime, siis need, kes hiljem tulid ja rappa ei jõudnud, olid liha valmis küpsetanud ja kõik oli valmis ja maitsev :))

    
   

Õhtul mängisime vahvaid seltskonnamänge ja istusime tünnisaunas ning rääkisime lugusid, tegime huvitavate küsimustega (mnemoturniiri"). 

Minu klõpsitud pildid leiab Flickrist ja Mauri omad Picasast.
Tõesti, nii vahva oli! Soovin ka järgmisel aastal koos sõpradega sünnipäeva ja suve algust tähistada!! :)

Õues on kevad suveks saanud ja õhtud nii mõnusad-õdusad, siis peale tööd arvutit lahti lüüa pole kuidagi ei suutnud….

Maikuus nautisin seda, kuidas toomingad õitsesid ja kuidas Nõmmel oli lausa valgete kirsi- ja ploomiõite sadu :) Lastega käisime sageli ratastega sõitmas, otsisime lõhnavate sirelite seest õnne:)

Enamik inimesi leiab, et siis on suveilm, kui päike lõõskab ja sooja on 24 kraadi. Mulle sobib kõik muu ka, kui tuul pole liiga külm ega vali:) Maikuu oli tõesti äärmiselt soe ja päikseline. Lausa nauding oli hommikuti õue astudes hingata suure sõõmu hommikust kevadlõhna sisse ning siis hommikuse lindudesädina ja puudelehtede vahelt piiluva päikese saatel rongi peale kõndida. Need on olnud kindlasti ühed sellised hetked sellest kevadest, mida kaua mäletama jään!
Oma raudse sõbraga tööle sõites oleks olnud iga hommiku vaid üks tavaline liiklusummikune hommik… Seepärast olengi ta nüüd mõneks ajaks maha jätnud. Hommikud on erilised… seda nii rongiga kui rattaga tööle sõites.

Ja siis kui pikemalt vihma sadama hakkas, siis läks loodus nii ere-ereroheliseks! Ilus aeg on kevad Eestimaal! Muidugi kui vihma liiga pikalt saab, siis juba tahaks sooja ja päikest. Aga sedakorda nautisin seda, kuidas vihm katusele trummeldas ja kuidas õues mu maasika-, herne- ja ürditaimed ning kõik ülejäänud loodus mõnuga januselt vett ahmis.

Nüüd on aeg juunikuus… ja õues on tunda juba kergelt närtsima hakkavate kastanite ja sirelite ja sooja heina hõngu. Suvelõhnad tungivad peale:) Jah, ka linnas!

Püüan ka töö juures teha pause, et saada natukenegi konditsioneeritud kontoriseinte vahelt välja. Avastasin kohe meie lähedal väikese vahva parginurgakese, mis end kesklinna liikluskärast välja lõikab ning nüüd võtan oma lõunasöögid ja käin päikese käes söömas ja nautimas!

Elu on ilus! :)
Peatselt jagan ka neid muljeid, mida me siis vahepeal põnevat teinud oleme!

Kui sa ükspäev tahaksid nutta... Helista mulle.
Ma ei luba, et ma panen su naerma, aga ma võin nutta koos sinuga.

Kui sa ühel päeval tahad ära joosta... Ära pelga mulle helistada.
Ma ei luba, et palun sul peatuda, aga ma võin joosta koos sinuga.

Kui sa ühel päeval ei taha kedagi kuulata....Helista mulle... ja ma luban, et ma olen hästi vaikne...

Aga... Kui sa ühel päeval helistad ja ma ei vasta...
Siis tule mind kiirelt vaatama... võibolla vajan mina nüüd sind.

Leidsin need armsad read blogist, mis oli omakorda leidnud mind :)

Osaliselt Merle rännakute tõttu Malaisias ja osaliselt oma igatsuse tõttu laias ilmas (Indoneesia, Malaisia, Bali) elu kogeda, olen viimasel ajal ahminud lugeda Marika ja Tomi blogi. Marika on sõber Elmo kolleeg, kes võttis aastaks aja maha, et mööda maailma rännata ning Elu imelisust (ja karedust) kogeda. Ühtlasi on nende reisiblogi korraliku lugejaskonna endaga kaasa haaranud.

Meelele jäi kumama üks lause sealt:  "Sa ei pea ise midagi tegema, ega kellekski saama – loodus ja universum teevad sind. Vaata loodust – kas puud ja rohi teevad midagi selleks, et olla? Ei, nad lihtsalt on, sest universum tegi nad. Nii on ka inimesega, tuleb tajuda ennast ja end ümbritsevat ning
usaldada, et kõik juhtub, mis juhtuma peab"

Mõtlesin nendele sõnadele, kui pugesin magama, et peale nädalast haiglaselt uimast, kuid siiski mõnusat Sylviaga kodusolekut uuesti tööle minna.  See on kindlasti vaid osa tervikpildist... Kuid hetkel oli mulle just neid sõnud vaja :)

 
Illustreeriv pilt on ArvoS fotolehelt.
Pole ise sel aastal eriti kaameraga ringi saanudki liikuma…. Oeh.. viimane aeg kevadet püüda!

Haige olemise ja sellega kaasneva nn. koduaresti juures on see hea külg, et jõuab tegeleda sellega, millega muidu mahti ei oleks:)

Sattusin internetis surfates ühe vahva tänavakunstniku 3-dimensioonilistele töödele. Kunstniku nimi on Edgar Müller.

Üks võimsamaid ja poluplaarsemaid pilte asub ühe Saksamaa linnakese Gelderni tänaval. Selle nimi on “Laava”.

 

Järgmine pilt, nimega Ice-age, on Iirimaal, tehtud Festival of World Cultures raames.

Selle valmimise videoülesvõtted on ka vaatamist väärt!

… ja meie jaoks koos nohuse nina ja kähiseva kurguga.

Õigemini Sylviale ja mulle, poistel pole seekord häda midagi.
Nii me siis istumegi ilusate ilmadega toas ja ootame, et nina hakkaks taas läbi laskma…

Eelmisel korral kippus nohu Sylvial päris põskkoopasse lööma, nii ei julgenud ma seekord nohupoissi pikalt õrritada..

Et siis sellised lood…

Tänasest on lõpuks avatud ka mu India reisi kokkuvõttev blogi, aadressil http://yestoindia.blogspot.com/.
Olin Indias, Bangalore`is asuvas Art Of Living`u ashramis jooga- ja meditatsioonikursustel Yes++ Advanced Course, Sahaj Samadhi ja DSN.

 



Olen enamik märkmeid paberi pealt arvutisse saanud, osa on tahtnud seedimist.
Hakkan seda järjest täiendama, Indiast tagasitulekuni ja selleni, mismoodi see kogemus minu elu tänaseks on mõjutanud.